K, 8.02.2023

NÄDALA FILM ⟩ Oluline tõde, mille ees me silmad sulgeme

Hendrik Alla
, kultuuritoimetuse juht
Oluline tõde, mille ees me silmad sulgeme
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Riiklikus hooldekodus jääb vanamees kiiresti üsna põduraks. Pascal Greggory ja Léa Seydoux filmis «Üks ilus hommik»
Riiklikus hooldekodus jääb vanamees kiiresti üsna põduraks. Pascal Greggory ja Léa Seydoux filmis «Üks ilus hommik» Foto: Filmikaader

Režissöör Mia Hansen-Løve’ film «Üks ilus hommik» räägib kibemagusal, hellal moel sellest, millest me keegi mõelda ei taha. Vormilt on aga tegemist klassikalise prantsuse kino kvaliteetfilmiga, mis teeb mõru pilli allaneelamise vaatajale kergemaks. Loodetavasti toob ka vaimset tervist.

Léa Seydoux kehastab suurepäraselt üksikema Sandrat, kellel on võluv põhikooliealine tütar. Aga lisaks on Sandral isa, väärikas džentelmen Georg (Pascal Greggory), kelle töö filosoofiaprofessorina peab mingi eriti vastiku Alzheimeri tõve versiooni tõttu pooleli jääma. Vaene mees ka ei näe enam kuigi hästi ja üksi hakkama ei saa. Nii peab Sandra hakkama mõtlema mõtteid, millest me kõik tahaksime hoiduda: kuidas leida hooldekodu, kus vanale intellektuaalile eluõhtul natukegi väärikust jääks?

Traagiline on see, kui inimene hukkub liiklusõnnetuses. Või, hoidku selle eest, saab surma vaenuliku riigi raketirünnakus. Aga kui vaadata kõiki inimesi, kes (arenenud läänes) oma looja juurde lähevad, on lõviosa puhul põhjus ikka vanadus ning sellega kaasnevad haigused. Naljakas, me oleme surma ja vananemise nii oma elust välja tõrjunud, et kui see siis meile või meie lähedastele kätte jõuab, ei oska me midagi pihta hakata.

Märksõnad
Tagasi üles