Mida Aare Toikka armastab?

Andrus Karnau
, ajakirjanik
Copy
VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka. Realism ei ole tema tee, aga unenäolisus samuti mitte.
VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka. Realism ei ole tema tee, aga unenäolisus samuti mitte. Foto: Eero Vabamägi

Aare Toikka lavastatud näitemängud räägivad inimesest, kes on kaotanud hinge. Või kui see on liiga poeetiline, siis need on näidendid südametunnistusega pahuksisse minekust.

Neli lavastust, mille põhjal püüan lavastaja Toikkast pilti maalida, on «Tõll» Kuressaare teatris, «Juudit» ja «Hell häving» VAT Teatris ning «Mäeküla piimamees» Endlas. Neis kõigis püüab peategelane midagi isiklikult kaduma läinut üles leida.

VAT Teatri omaniku ja juhina armastab Toikka tehnoloogiat – järjest on tulnud näitemänge, kus vaatajatel tuleb võtta taskust nutitelefon. See pole maailmas midagi uut, aga Eestis on veel tundmatu.

Aga kui tulla tagasi loetletud nelja lavastuse juurde, siis need on traditsiooniline psühholoogiline sõnateater, näitlejad elavad vaataja ees läbi ja välja oma tegelase hinge. Realism ei ole Toikka tee, aga unenäolisus samuti mitte. Toikka teerada on modernsus, ehkki võttes arvesse, selle sõnaga tähistatakse vist peamiselt postdramaatilisi lavastusi, võiks öelda, et Toikka rada on tänapäevane realism. Toikka psühholoogiline realism on tihti koomiline, sest neljast nimetatud lavastusest kolme näidendi autor või dramaturg on Andrus Kivirähk.

Tagasi üles