Unustage Sopranod ja kartke camorra’t

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Erinevalt «Sopranodest» ja «Ristiisast» on seekord ekraanil päris maffiaelu, nii päris, kui see mängufilmis olla saab.

FOTO: Kaader filmist

Unustage «Sopranod». Unustage «Ristiisa». Kuulake neid paljusid itaallasi, kelle huultel sõnad «camorra», «‘ndragheta» või «maffia» kõlavad mürgise vihkamisega, ja vaadake nende silmi, mis ainuüksi maffiavastaste magistraatide Falcone ja Borsellino nimetamisel täituvad pisaratega.


Ja siis lugege Roberto Saviano imelise kerguse ja emotsionaalse haaravusega kirja pandud romaani ja vaadake Matteo Garrone filmi, mis selle teksti essentsi on imeusutavalt ekraanile toonud. Filmi, mis esitab ilustamiseta, peaaegu dokumentalistlikul moel maad, mis on täielikult maffia kätes.

Me oleme seal, ekraanil, me elame ja kannatame, filmiruum ja reaalne ruum saavad üheks, saadetuna Napoli ja Caserta dialektist (enamik näitlejaid on tavalised noored neist piirkonnist) – päriselulise detailirikkusega, inimese vaatepunktist.

Uskumatu usutavus

Dünaamiline ja täpne operaatoritöö viib meid kaasa 13-aastase Totòga, kes aitab ema, toimetades lähedal elavatele peredele koju toitu ning unistades saada «suureks» ja sõita tulevikus motorino asemel autoga.

«Suured» on selles maailmas märgitud aga püstolikuulidega ja ainus, mis loeb, on raha ning surnud kehade arvestus. Seda taipavad hilisteismelised Marco ja Ciro hoobilt. Kuigi muu võib ilmaelus ka segaseks jääda, siis fakt, et suuremad relvad annavad territooriumi, kus kamandada, on neile väga selge.

Selles sünges maailmas elab ka geniaalne rätsep Pasquale, kes armastab üle kõige oma tööd, ent soov võita tunnustust ja teenida piisavalt raha viib ta vaid ohtlikesse olukordadesse.

«Nad kummardasid mulle ja ütlesid: «Maestro»,» tunnistab Pasquale oma naisele pärast salajast loengut, mille ta peab hiina tööliste, arvatavasti vähemakstud illegaalsete immigrantide vabrikus. Paraku elab ta Süsteemis, kus väärikusel ja armastusel ei ole kohta, sest raha seda otseselt ei vaja.

Kui tehase ohtlikke jäätmeid saab ümber töödelda 25 senti kilolt odavamalt, poole hinnaga, ei ole enam oluline, mis neist tegelikult saab. Oluline pole seegi, kui vanad on inimesed, kes veavad prügi ladustamispaigas laiali, et sellest komposti teha.

Ülimürgiseid jäätmeid, mida Itaalias matta ei riskita, võib ju lõpuks ka humanitaarabi nime all Aafrikasse saata. Jäätmeid, mille ligidale saatjad ainult maskides ja eriülikondades riskivad minna – darthvaderliku hingamise saatel.

Ka filmi soundtrack haarab oma lihtsa geniaalsusega, koosnedes peamiselt samadest helidest ja häältest, mida demonstreeritavais paigus iga päev kuuleb, ja hetkiti kõlav neomelodico, muusikastiil, mille loojaks peetakse camorrista’t Luigi Giulianot, paneb i-le täpi.

Need on just need laulud, mida võib kuulda enamikus Napoli baaridest ja ka autoaknaist – ja mis on ka üheks kuritegelikest äridest. Just neisse riietatuna omandab Garrone film viimase tõelisusepuudutuse, südamessetungiva ehtsuse.

Filmi aluseks oleva romaani «Gomorra», 2006. aastal Itaalias edetabeleid rünnanud ja 2007. aastal ajalehe The New York

Times poolt maailma saja parima raamatu hulka valitud teose fenomen seisneb just sellessamas ehtsuses ja usutavuses. Kuid – tähelepanu! – seda ei ole kerge lugeda, see pole lektüür lennukisse või elektrirongi, et paari lehe kaupa vabadel hetkedel meelt lahutada.

«Gomorra» on raamat, mis ei näita Il Bel Paese’t, Ilusat Maad, nagu itaallased oma kodumaad kutsuvad, mitte kultuuri- ja ajaloohõngulise imena, vaid demonstreerib tema sünget poolt, camorra majandusliku impeeriumi ulatust ja selle maailmavalitsemisigatsust.

Kuigi Saviano sile keelekasutus on imeline ja valmistab naudingut, paneb see raamat ikka ja jälle peatuma ja mõtlema, vaatama neidsamu riideid, firmamärgiga või mitte, mida tehakse camorra tehastes, kingi, toitu, kõike, mida me tarbime USAst Eestini, Itaaliast Hiinani ja mis kõik on osa sellest elust, mis on röövinud paljudelt inimeseksolemise mõiste.

Saviano ise kirjutas oma

esikraamatuga alla oma surmaotsusele, sest nii ehtne pilt ei saa mõjumata jääda isegi camorristidele endile, seda hirmutavalt. Nii liigub noor kirjanik ja ajakirjanik vaid politsei või karabinjeeride valve all – ka tema on maksnud valiku eest rääkida tõtt karmi hinda.

Või nagu ta ise ütles ühes intervjuus mõni aasta tagasi: «P...e see edu. Ma tahan elu, vaat nii. Ma tahan kodu. Ma tahan armuda, juua õlut avalikus kohas, minna raamatukokku. /---/ Kurat, ma olen ainult 28-aastane!

Ma tahan kirjutada, kirjutada, kirjutada, sest see on minu kirg ja minu vastupanu ja mina, selleks et kirjutada, pean olema küünarnukkideni reaalsuses, tundma selle lõhna ja mitte elama steriilselt nagu mingis dekompressioonikambris, karabinjeeride kasarmus – täna siin, homme kahesaja kilomeetri kaugusel –, ümberpaigutatuna nagu mingi pakk, teadmata, mis juhtub või võiks juhtuda.»

Just selle kohutava ja katastroofilise elu täpne kujutamine on nii Saviano raamatu kui Garrone filmi menu aluseks. See absoluutne reostamine, ebamoraalsus, vägivald, võimu kuritarvitamine, noorukite elu hävitamine – nende noorukite, kelle silmis ei ole enam armastust, mistõttu neomelodico tekstid kõlavad üdini võltsilt – ongi just see, mis maffia, organiseeritud kuritegevus, oma kõige puhtamal kujul on.

Sellepärast tulebki teil unustada kogu see jama, mille pealkiri on «Sopranod», glamuur, millega Hollywood armastab reaalsust ilustada. «Gomorra», nii filmi kui raamatuna, eitab sirgjooneliselt niisugust lähenemist ja näitab maffiat tema reaalsel kujul, igas mõttes räpasena, obstsöösse ja tulevikuta eksisteerivana.

Vastutad just sina

Õnneks pole «Gomorras» kujutatu siiski see maa, kus poleks valikut. Igaühel meist, ka kõige raskemates oludes, on võimalik jääda inimeseks, kõlab teose ehk kõige olulisem sõnum. Selle valiku teevad filmis kõik peamised tegelased.

Roberto Saviano valmidus riskida oma eluga, rääkimaks tõtt, mõrvatud Falcone ja Borsellino otsusekindlus ning tuhandete teiste, nimedeta, katkiste eludega inimeste vaprus Süsteemist lahti ütelda ja sellele vastu astuda teeb reaalsuse lõpuks helgeks ja lootusrikkaks, keerates filmile, romaanile ja elule peale ootamatu vindi – meenub, milline oli Gomorra saatus piiblis.

Ka meil on valik.

«Gomorrat», nii raamatut kui filmi, esitletakse täna kell 18.30 Sõpruse kinos

Raamat ja film

Roberto Saviano
«Gomorra»
Tõlkinud Pirkko Vähi-Mohsen
Varrak 2009

«Gomorra»
Režissöör Matteo Garrone
Itaalia 2008
Tallinna Sõpruse kinos
alates 5. märtsist

Tagasi üles