Laupäeva õhtul oli Jazzkaare publik tunnistajaks unelmate koostööle, milles osalesid maailmakuulus trombonist Ray Anderson, mitte vähem kuulus, Grammydega pärjatud, eri stiile sulandav ja muuhulgas ka eesti helilooja Arvo Pärdi loomingu suur austaja Will Calhoun ning teiselt poolt mitte vähem andekas kooslus Jazzkaar Dream Band Jaak Sooääre eestvedamisel.
Tähenduslik oli küllap ka fakt, et juubelit tähistaval festivalil viibis Ray Anderson taas 20-aastase vahega. Kontserdi allikmaterjaliks sobis nii Andersoni, Sooääre kui Calhouni looming, tõsi küll, prevaleerima jäi löökpillivirtuoosi looming tema viimati ilmunud albumilt.
Selliste kontsertide puhul ongi kõige huvitavam just see, kuidas hakkab laval toimima eri isiksuste koostöö. Ja sedapuhku võib küll öelda, et muusikud inspireerisid üksteist, ettevaatlikult üksteise meeleolu tunnetamisega alguse saanud kontsert arenes pöörase kiirusega improvisatsioonide tulevärgiks ning ületas kujutlusvõime piire järgneva pea kaksiktunni jooksul.
Muusikaliselt veenvad lahendused kulmineerusid ka visuaalse tulevärgiga, mil pimendatud saalis veiklesid Calhouni trummipulgad – tõenäoliselt üks odavamaid ja samas efektsemaid tulevärke, mida viimasel ajal on nähtud, taustaks Calhouni ulatuslik löökpilliimprovisatsioon, mis hõlmas nii akustilisi kui ka elektroonilisi võimalusi.
Õhtu jooksul võis nautida nii Anderssoni võimet lennelda erinevate sordiinide kaasabil ja tehnilist pagasit kaasates trompetlikust kõlafaktuurist didgeridoo tämbrini ning samas duett-duelli saksofonimängija Raivo Tafenauga. Taavo Remmel, tõenäoliselt üks parimaid rütmi- ja intonatsioonitunnetusega eesti kontrabassimängijaid, suutis üllatada eht-renaudgarciafonsliku kontrabassimaastikuga.
Et saal oli pilgeni täis kaameraid, võib efektsest show’st ilmajäänutele lohutuseks mainida, et telegeenilist projekti on tõenäoliselt võimalik ka tagantjärele näha.
Hoopis teist laadi elamust pakkus fadista Ana Moura muusikaline igatsustest tulvil teekond. Linnakultuuri päritolu fado traditsioon on pärit 19. sajandi Portugalist ja levib siiamaani fado-majades. Fado-kultuuri sügavam kihistus esindab igatsusest ja kurbusest tulvil laule, mille aluseks teatud tuntud meloodiatüübid, millele uuemal ajal võimalik lisada kaasaegsemat poeesiat.
Loomulikult luuakse traditsioonist lähtuvalt ka täiesti uut originaalloomingut. Kuigi fado’t on teatud piirkondades laulnud ainult mehed, on viimasel ajal eesti publikuni salvestuste ja kontsertide kaudu jõudnud tõenäoliselt mõjuvaim fadista Mariza.
Nooruke lauljatar suudab oma õhukese elukogemuse pinnalt siiski südameid sulatada ning oskuslikult publikuga ka verbaalselt suhelda. Moura häälematerjal on muidugi kandev, tume ja mahe, sobilik fado nukrate laulude esitamiseks.
Tallinnas kõlas valdavalt muusika Moura viimaselt albumilt ja saateansambel järgis fado klassikalisi traditsioone: olid portugali, akustiline ning basskitarr. Fado intiimne musitseerimine oli Jazzkaarel teatraalseks mängitud, kaasates mõjuvat valgusrežiid, mille kujundas Moura team’i isiklik valgusrežissöör.
Jazzkaar
Jazzkaar Dream Band feat Ray Anderson & Will Calhoun (USA-Eesti)
25. aprillil Vene kultuurikeskuses
Ana Moura (Portugal)
23. aprillil
Vene kultuurikeskuses