Vaiko Epliku öötubane hing

Janar Ala
, kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaiko Eplik
Vaiko Eplik Foto: Artur Sadovski

Minu viimane kohtumine Vaiko Epliku ja tema muusikaga enne käesolevat plaati oli ühel sellekevadisel Mutant Discol, kus ta David Bowie’ kavereid tegi. Mängis kitarri ja laulis, mingeid ruumi- või kajaefekte kasutas ka. Väga palju ta neid kavereid ei teinud, võib-olla neli või viis, kõik mu mäletamist mööda õnnestusid.





Enne veel, kui Epliku esinemine oli alanud, kohtusin ühe tuttavaga, kes ütles, et tema suur Epliku talendi austaja ei ole. Bowie’ fänni teadsin ta aga olevat. Mõne aja pärast Von Krahli baaris, kui Eplik oma kavereid esitas, kohtasin oma tuttavat uuesti. Tuttav vaatas tardunud silmadega Eplikku ja ütles, et mõtles selle mittemeeldimise suhtes ümber.

Puutusin kokku veel mõne isikuga, kes lihtsalt istusid ja kuulasid ja möönsid kuuldava ilu. Nii ka mina. Tuli meelde see tuntud stseen Michelangelo Antonioni «Blow-Upist», kus Yardbirds mängib ja kõik seisavad nagu mingis vaikses transis. Ka mulle endale tundus, et Vaiko Eplik laulab neid lugusid palju paremini kui Bowie ise. Nojah, tehniliselt Bowie lauljana väga muljetavaldav polnud, Eplik on palju parem.

Intiimne afäär


Alates 2006. aastast on iga aasta toonud Vaiko Eplikult tema oma plaadifirma Mortimer Snerd märgi all välja plaadi. Neil plaatidel on hästi läinud. Muusikakriitikute aastalõpu muusikatabelites on ta ikka auväärsel kohal olnud. Täpsed müüginumbrid jään teile, kallid lugejad, kahjuks võlgu. Vaiko Eplikku ümbritseb geeniuse aura ja teda armastatakse. Samuti ka vihatakse. Eestis ei ole vist ühtegi muusikut, kellesse nii kontrastselt suhtutaks.

Kui plaadid väga regulaarselt ilmuvad, ja Eplikul nad ilmuvad, võib kuulajal mingi rutiinikramp tekkida. Lood on tal sageli perfektsed, kui see sõna midagi tähendab – meloodiad, arranžeeringud jne. Latt on kõrgel. Siis panedki uue plaadi peale ja jääd mingis mõttes eksimust ootama. Sest see peab ju kunagi tulema.

«Neljas» on Vaiko Epliku plaat ilma Eliidita. Peale autori enda teeb kaasa veel ainult naine Kristel. Salvestatud on album kodus, peamiselt öösiti, sel ajal, mil teised magavad. Nii et perekondlik, intiimne afäär. Kuid mitte ainult.

Lugudega juhtub enamasti nii, et kuulates hakkavad mingid lood sul rohkem mängima, plaadi autori poolt sätitud järjestus muutub. «Neljanda» enimmängitud lugu minu jaoks siiamaani on «Minus». Lugu, mis algab vaikse folkballaadiliku kitarrisõrmitsusega, kuid poole pealt muutub, ja kuidagi järsku, üli-cool’iks väga hea bassigruuviga indie-jazz’iks. Vaiko Epliku lauluhäälgi on siin väga jazz, natuke legendaar­se Chet Bakeri moodi. Trummisaund meeldib ka.

Veri sinu suu-uul...


«Saabastega kass» platseerub mängimiskordade arvult teiseks – see on peenelt tuksuv valge mehe soul. Üsnagi sünteetiline selline. Hiiliv. Jätaks nagu midagi ütlemata. «Müra» aga põrutab otsejoones klassikalist garaažiroki toorest elektrit ja läbi võimendi lauldud vokaale.
«Kibe ja kuum» ja «Nähtamatus» demonstreerivad taaskord laulukirjutaja meistriklassi.

«Veri sinu suu-uul, on kibe ja kuu-uum,» laulab Eplik üleelusuurust ja päikeselist refrääni ja peidab sinna ohtliku elemendi, vereelemendi. Boss.

Sel aastal on Vaiko Eplikul ka Eliidiga veel plaat plaanis.

Uus plaat
Vaiko Eplik
«Neljas»
Mortimer Snerd
2009

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles