Kirjandus: Õudus ja hirm sünnivad piiride varisemisest

Herbert George Wellsi «Maailmade sõja» alusel väntas filmi Steven Spielberg. Foto: Kaader filmist

Miljonid inimesed on nõus maksma raha selle eest, et neid...hirmutataks. Miks, seda uuris Urve Eslas.

Hirmu võib julgelt liigitada negatiivsete emotsioonide hulka. Täpsemalt, hirm on hirmsamaid emotsioone üldse. Ometi on hirm ja õudus muutunud meediasündmuseks ja hirmutava või õudse nägemise eest ollakse nõus maksma.

Juba 90-ndatel ilmunud raamatus «Õuduse filosoofia» kirjutab Noël Carroll, et ligi viisteistkümmend aastat on õudus olnud populaarsemaid žanre, vähemalt USA-s. New York Timesi bestsellerite nimekiri on alates 70-ndatest sisaldanud igal nädalal vähemalt ühe õuduskirjanduse teose. Amazoni veebipoe raamatute nimekirja on ainuüksi selle aasta jooksul lisandunud 1140 õuduskirjanduse teost, 2005. aastal lisandus neid ligikaudu 2000. Kokku võib Amazonist leida üle 21 tuhande nimetuse õuduskirjandust.

Mis on hirmus, hoolimata selle ebameeldivusest, nii ligitõmbavat? Või on õudus ligitõmbav just selle ebameeldivuse pärast?

vanim emotsioon

Hirmul ja õudusel on ka teine vorm kui verine sündmus meediakanalis. Kirjandus on kanal, mille kaudu hirm või õudus saab läbi põetud, ilma et see fiktsioonist reaalsusesse jõuaks.

Siinkohal tasuks meenutada Aristotelese katarsise mõistet, mis «Poeetikas» sai seletatud kui puhastumist iseenese äärmuslikest emotsioonidest kogetava hirmu läbi. Kirjandus pakub mooduse rahuldada vajadust tugevate emotsioonide järele turvalisel moel. Katarsise tekkimiseks aga tuleb hirm viia äärmuseni.

Lühidalt, hirmu, selle tekitamise mehhanismide ja selle äärmuslike vormidega hirmu- ja õuduskirjanikud eksperimenteerivadki.

H.P. Lovecraft, üks kuulsamaid õuduskirjanduse autoreid, alustas oma esseed õuduskirjandusest järgmiselt: «Hirm on vanim ja tugevaim emotsioon inimkonna ajaloos, vanim ja tugevaim hirm on aga hirm tundmatu ees.»

See ütlus sisaldab seda, mis õudus- või hirmukirjandus olemuslikult on – mäng tundmatuga.

Kuid enne kui jõuame tundmatu enda juurde, tuleb vaadata üle mõned mõisted. Mis eristab hirmukirjandust õuduskirjandusest?

Kui Bram Stokeri «Dracula» mõjutajaks olnud J. Sheridan le Fanu loos «Carmilla» on tegelaseks vampiir, võib loo liigitada õuduskirjanduse alla kuuluvaks. Kui aga Edgar Allan Poe loos «Usheri maja hukk» tapab vend oma õe, et vabaneda lämmatavast hirmust tema surma ees, siis on tegemist hirmukirjandusega.

Lühidalt – õuduskirjandus erineb hirmukirjandusest selle poolest, et sisaldab ulmelisi elemente, hirmukirjandus aga piirdub realistlikemate tegelastega.

Peab tõdema, et piir nende kahe vahel on vaid kohati otseselt tajutav. On ju meditsiiniliselt diagnoositavat hullumeelsust teinekord raamatus üsna raske eristada kurja vaimu poolt vaevatusest või esivanemate needusest, kui seda just otse ei mainita.

Siiski, õigustatud selline jaotus üldjuhul siiski on. Iseküsimus on eestikeelsete vastete õnnestunud valik. Eestikeelne sõna «õudus» kannab tugevamat emotsiooni kui sõna «hirm», õudust võiks pidada pigem hirmu kulminatsiooniks kui eraldi määratluseks. Küllalt skeptiliselt võib suhtuda siit tulenevasse arvamusse, nagu oleksid verejanulised tulnukad või elusad surnud õudsemad hullumeelse emotsioonist, kes paljude jõhkrate mõrvade põhjustajaks olnud noa selgushetkel just enese käest leiab.

Pöördugem nüüd tagasi Lovecrafti kirjutatu juurde: «vanim ja tugevaim hirm on hirm tundmatu ees.» Tundmatu, sõltuvalt just kirjeldatud žanrierinevustest, on sageli erinevalt väljendatud.

hirmu allikas

Üldistades võiks öelda, et õuduskirjanduse puhul on tundmatu ja ohtlik pärit väljastpoolt, näiteks võõras ja vaenulik eluvorm H. G. Wellsi «Maailmade sõjas», hirmukirjanduse puhul peitub tundmatu aga inimeses eneses. Hirmukirjanduse puhul on hirmus just see, et hirmu põhjus on inimlik – järelikult võib raamatus toimuv juhtuda igaühega, ka sinuga. Ka sina võid avastada, et sinu enda alter ego sind oma psüühika hämaruste põhjatusse sügavusse kisub.

Muidugi võib juhtuda, et tegemist on libahundist minategelasega, keda tabab kõigepealt tundmatu väljast (saab hammustatud) ja seejärel tundmatu seest (moondumine libahundiks). Või vastupidi, nagu näiteks Stephen Kingi «Surmahotellis» – alguses näib, et hirmu põhjus on hullumeelsuses, kuid hiljem selgub, et põhjus oli pärit väljastpoolt.

Hirm ongi suuresti piiripeale kogemus, mis kulmineerub, kui jõuame mõeldava ja mõeldamatu, ratsionaalse ja irratsionaalse piirile. Tundmatu poolt põhjustatud piiride kokkuvarisemine on hirmu ja õudusteksti põhiolemus. Üks selline piiripealne kogemus on surm. Seetõttu ongi nii paljud hirmu- ja õuduskirjanduse elemendid seotud surmaga.

Piirid on sageli seotud tabudega, piiride ületamine aga võimaldab lugejal turvaliselt neid tabusid rikkuda. Tegemist on inimloomuse piiridega – kust lõpeb inimlik, kust algab see defineerimatu, millega inimene end seostada ei taha.

See «ei taha» – vastikuse, jälkuse emotsioon – on hirmu ja õudusega tihedalt seotud ning seegi puudutab piiride ületamist, kuid seekord on tegemist mitte ainult psühholoogiliste, vaid ka kehaliste piiride ületamisega. Sisemuse pöördumine välja, kõdunev nahk, mis ei suuda peita elava surnu mädanevat liha ja veri, mis saemõrvari jäetud haavast purskab – kõik need sisemise-välise piiri ületamised mitmekordistavad õudu.

De Sade «Soodoma 120 päeva», mille järgi Pasolini vähemalt samaväärselt jäleda filmiversiooni tegi, illustreerib hästi kehaliste piiride ületamist. Keha sisemus tuuakse välja ja juba väljastatu viiakse tagasi sisse (meenutagem stseene ekskrementide kogumisest ühiskatlasse ja sellele järgnenud pidulikust söömaajast).

usun, järelikult on hirmus

Piiride ületamisest lubatava ja lubamatu, moraalse ja mittemoraalse vahel tulenevalt variseb kokku kord, millega harjunud oleme ning reeglid ja seadused asenduvad kaosega.

Õudus- ja hirmukirjanduse puhul ei saa millelegi enam kindel olla – see on hirmutunde alus.

Teine kategooria peale tundmatu, millega hirmul opereerida tuleb, on usutavus.

Mis hirmukirjandusse puutub, siis kehtib siin usutavuse tingimus samuti kui muu mitteulmelise kirjanduse puhul. Keerulisem on lugu aga õuduskirjandusega.

Ulmeelemente sisaldava žanrina opereerib see uskumise ja mitteuskumise piiril. Terve mõistus ütleb lugejale, et vampiirid ja libahundid on väljamõeldis, kuid õuduslugu eeldab, et usutakse vähemalt nende teoreetilisse võimalikkusesse.

Olgu see võimalikkus siis looduse või ühiskonna reeglite rikkumisest tulenev (tehisinimesed, looduse vingerpussid või mutanteerunud vormid), võimalus tulevikus (võõrolendite sissetung) või puudutab mineviku peidetud saladusi, mis on säilinud müütides ja muinasjuttudes ja nende elustumist välise impulsi mõjul (lahti murtud salakambrid).

Seega, ka õuduslugu eeldab, et vähemalt midagi selles loos ollakse võimelised uskuma. Mida reaalsem on olukord, kust sündmused arenema hakkavad, seda kergem on lugejal loosse sisse elada ning toimuva võimalikkusesse uskuma jääda.

Usutavuse seisukohalt on oluline ka peategelane. Kui õudused juhtuvad ebasümpaatsete tegelastega, ei tekita see meis suuri emotsioone. Ehk on põhjus selles, et ebameeldivate tegelastega lugeja nii kergesti ei samastu. Kui aga halvad asjad juhtuvad heade inimestega, on see palju mõjuvam.

See seab loo autori uue ülesande ette, millest sõltub kogu loo jutustava osa usutavus: autoril tuleb seletada, millisel kombel sattus hea inimene seltskonda, kus temaga sellised õudused ülepea juhtuda saavad.

Mitte žanr, vaid emotsioon

Douglas Winter kirjutas 1988. aastal antoloogias «Ürgkurjus», et hirm ei ole žanr vaid emotsioon. Nii ei ole hirmu- ja õuduskirjanduse puhul midagi olulisemat kui atmosfäär, mis hirmutunde loob. Kui detektiivkirjandus rõhub enam mõistusele ja loogilistele konstruktsioonidele, siis hirmukirjandus emotsioonidele.

Sageli sarjatakse Stephen Kingi selle eest, et ta tegi hirmu produtseerima hakates õuduskirjandusest toote, kuid samas täiustas King ka hirmutamise tehnikaid. Hirmu tekitamine on peen tehnoloogia.

Kuid lugudes toimuvad õudused ei juhtu lugejate endiga, neid saab kontrollida ja ületada nii hirmu päriselu õuduste ees. Lugeja kontroll olukorra üle tekstis, kus tervemõistuslikkus ei ole võimeline enam olukorda kontrollima ega kaosest korda taastama, annab lugejale kahekordse kontrolli ja usu sellesse, et mõistus siiski võidab. Nii võib protestist mõistuse võidukäigu vastu sündinud õuduskirjandust näha mõistuse enese triumfina.