Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pärimus-süda lõi ühes rütmis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Etran Finatawa laulud ja metsikud huiked juhatasid kuulajad Sahara kõrbesse, kutsudes neid samal ajal endaga kaasa laulma. | FOTO: Joel Urbel / Sakala

XXII Viljandi pärimusmuusika festival haaras kaasa, viis maailma eri paikadesse rändama ja tõi kokku sõbrad nii pärimeetri sees kui väljas.

Festivalil ei tundnud end keegi kõrvalejäetuna, ka lapsed elasid kartmatult esinejatele lauldes ja tantsides kaasa. | FOTO: Elmo Riig / Sakala
Kes pikast päevast ja kuumast ilmast ära väsisid, said mõnusalt murule puude varju pikali heita ning pärimusmuljeid jagada. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kõrb ja pimedus. Tähed ja kuu. Lõputu liivaväli ning selle keskel lõke. See paistab juba kaugelt kätte ja annab lootust neile, kes on eksinud. Kui hakkad lõkkele lähemale jõudma, kuuled midagi. See on laul. Mehed, kes on pilkases pimeduses tule üles teinud ja selle äärde istunud, laulavad midagi, millest esmapilgul üldse aru ei saa, kuid see lummab ja tõmbab enda poole.

Need on tuareegi ja wodaabe hõimu liikmed, kes on kombineerinud traditsioonilised instrumendid ja elektrikitarrid. Need mehed laulsid Viljandis Kaevumäel ning viisid publiku eriskummalisele retkele igaühe endi peas. Kindlasti üks Viljandi folgi eksootilisemaid kollektiive, kes suvekuumuses inimesi kaasa elama ärgitas ning laval olemisest ja muusikast üksnes mõnu ja rõõmu tundis.

«Too siidrit ka!» Nigerist pärit Etran Finatawa rahuliku kõrbemuusika lõhestas korraks kellegi suur soov muusika kõrvale jahutavat märjukest juua. Kes nautis muusikat tantsides, kes istudes, kes pikutades, kes raamatut lugedes, kes juues, kes ringi hüpates ja karates – kuid see ongi folk, koguperepidu, kuhu on oodatud kõik ja kus pahaks ei panda midagi. Folki on võimalik nautida ükskõik mis asendis, isegi pea peal olles, ja keegi ei vaata viltu, sest see ongi folk.

Muusika haaras kaasa

Eelmisel õhtul samuti Kaevumäel kõlanud Svjata Vatra pakkus inimestele veidi teistsugust elamust. Kõrvalseisev neiu elas Svjata Vatrale niivõrd tulihingeliselt kaasa, et unustas vahepeal tema kõrval olevad inimesed ja kiljus nii kõvasti, et kõrv jäi kõrvalseisjal lukku.

Aga üsna pea mõistis ta oma ekstaasisolekut ja kõrget häält, mis kõrvale liiga tegi, ning vabandas: «Nad on ju lihtsalt nii head!» Sellega tuli nõustuda ja samuti kiljumisega alustada. Sest see on folk ja üksteise peale ei olda kurjad. Isegi kui sulle varba peale astutakse, kõrva karjutakse või sinu ees nii suure hooga hüpatakse ja karatakse, et terve maailm saab juukseid ja hüppavaid inimesi täis.

Laupäeval tõi Zetode kontsert Kirsimäele väga palju nii noori kui vanu. Kaasakiskuv muusika pani üsna pea inimesed tekkidelt püsti tõusma ja puusi liigutama. Või lihtsalt ühes rütmis õõtsuma. Igal juhul oli näha, et muusika liigutas kõiki, ja seekord eriti kehaliselt – ükski varvas ega pea ei jäänud lihtsalt niisama passima, vaid liikus muusika taktis kaasa.

Laupäeva õhtul oli Untsakaid tulnud vaatama mitusada inimest. Ja nagu eestlastele ikka kombeks, alguses ei saanud vedama ja hiljem ei saanud pidama. Esialgu tatsutati muusika rütmis niisama, kuid üsna pea ilmusid nagu eikusagilt välja paarikesed, kes kergel sammul jalgu viskasid ja tantsida vihtusid. Lava ette tekkis samuti varsti tantsijate meri, kes ühes taktis ringi liikusid ning taas ühes rütmis lööva pärimus-südame moodustasid.

Tõelise tantsu- ja folgipeo tunde tekitas aga see, kui Untsakad kaerajaani laulma ja mängima hakkasid ning kui rahvas justkui kokkulepitult üheskoos hiljuti renoveeritud lauluväljakul tantsima hakkas. Keerutati ja hüpitati, mitte ükski plaks ei kõlanud valel ajal. Ka lapsed kaasati ning nii mõnigi pere liikus ja hüppas koos käest kinni hoides ja ringiratast liikudes.

Viljandi muuseumi hoovis mängis samal õhtul teiste DJde seas ka Ringo Ringvee, kes annab Tartu Ülikoolis loenguid. Kaasakiskuvaid ja mõtlemapanevaid «Üldise usundiloo» loenguid pidav rastapatsidega õppejõud oskab suurepäraselt mitusada inimest mõnusas dance halli’i rütmis puusi nõksutama panna.

Pidu kahel pool aeda

Ja mis oleks folk ilma soojade magusate mandlite, patsijuustu, tänavamuusikute, siidri ja õlle, esinejate ja toidutänavata – mitte midagi! Toidutänaval kees elu ükskõik mis kellaajal, sest süüa on ju inimestel samuti vaja. Muusika kosutab hinge, kuid kõhtu see täis ei tee. Mistõttu juhtuski, et sinna oli kokku tulnud rahvaste paabel, kus sõpradeks saadi ruttu. Kui endale aeti kogemata toitu peale, siis ei pidanud kaua ootama, sest salvrätik ulatati jalamaid.

Pärimeetergi ei lahutanud tõelisi sõpru – kes olid alapääsme ostnud, istus ühel pool aed­a, ja kes seda teinud polnud, istus teisel pool piiret. Aga kedagi ei paistnud see häirivat, juttu oli võimalik ajada ning võreaed ei takistanud inimestel ka plastmassist klaase kokku löömast ja melu nautimast.

Kuid nii mõnigi oli natukene pettunud, sest folk oli sel aastal veidi oma kuju muutnud. Just nimelt kuju, sest pärimeeter oli Vabaduse väljakult veidi rohkem lossimägede poole tõmbunud ning festivalialale ei lastud festivalipassita inimesi pärast kella kahtteist öösel enam sisse. Mõni oli kurb, mõni vihane, kuid ega siis pidu seepärast katki jäänud, see liikus lihtsalt kusagile mujale edasi.

Eilseks õhtuks jäi Viljandi linna folgimuusika asemel laiutama esialgu imelikuna tunduv tühjus. Tuhanded folgisõbrad pakkisid taas oma kotid ja pillid kokku ning sõitsid minema. Linn loksus oma tavapärasesse rütmi tagasi. Alles jäi vaikne, kuid rahulolev linn. Rahulik, ühes rütmis hingav ja järgmise folgi poole vaatav nagu kõrbes eksinud sihitu hing.

Tagasi üles