Katrin ja Andres Maimiku film esimesest suurest armastusest on nagu see armastus ise enamasti eesti moodi: puhas, siiras ja süütu, veidi kohmetu ja vaoshoitud, üleelamisi pigem sisemusse peitev kui neid dramaatiliselt paisutav, ühesõnaga meile omaselt lo-fi. Justkui istuks selle vaataja taas kord armsas vanematekodus ja kuulaks kapi otsast alla tõstetud vanalt makilt noorusajast pärit ragisevaid linte – selle vahega, et nüüd on sel kõigel juures kauge, pisut naljakaski kaja.
Peamine, selles filmis on õige tunne sees. Ta võib olla küll vahel kohmakalt väljendatud, aga vähemalt on ta ehedalt maavillane, siinsesse mulla-, õigemini rabakamarasse sügavalt sisse istutatud. Ja sellisena ei korda see film ka kõiki neid arvukaid esimese armastuse lugusid – ka palju intensiivsemaid –, mida maailmas on juba terve hulk tehtud, ka tunnete tärkamisest endast rohkem kui poole vanemate vastu.
Vastupidi, see võiks ju olla koguni eksootika – esimene armastus rabas! Eesti on ju viimaste poolest rikas, miks mitte siis seda ka filmis kasutada. Ja ka teistele näidata. Ei tule ette, et kusagil mujal oleks esimesed tõsisemad tunded sellisesse ürgsesse keskkonda siiratud, ja mitte niisama suvaliselt – raba on ju siin ise suur sümbol, sama puhas ja süütu nagu seesamunegi armastuski. Ka siin toimib emake loodus katalüsaatorina, umbes nagu «Seenelkäigus» oli mets.
Kui pärast Katrin ja Andres Maimiku esimest ühist filmi, lühimängufilmi «Hõbepulm» – kauaaegse abielupaari hoolikalt hoitud fassaad mõraneb nende hõbepulmas – jäi mulje, et Andres on võtnud Katrini punti, siis nüüd on jälle vastupidi: tundub, et Katrin on teinud seda Andresega.
Pürib ju «Kirsitubakas» psühholoogilise süvenemise ja täpsuse poole, ja see on seni rohkem ikka Katrin Maimiku käekirja iseloomustanud (lühifilm «Foto» näiteks). Tema vähem või rohkem isiklik lugu on see ju nagunii, olgu või selleski mõttes, et Joosepi tegelaskuju – see, kes rappa viib ja kellesse Laura armub – jääb siin selgelt nõrgemaks kui Laura oma, teda valdavad tunded mõneti ebamäärasemaks, olgu Gert Raudsep ükskõik kui suurepärane näitleja. Lõppki tundub – kas või too Joosepi magus-romantiline retk kunagi koos Lauraga läbikäidud radadele – rohkem stsenaristi tahtena, mis sest et ülla ja ilusana, kui kasvab orgaaniliselt, psühholoogiliselt usutavana välja süžeest endast.
Andres Maimik jälle on näidanud end hea Eesti elu ja eestlase vaimulaadi iseloomulike joonte tabaja ja karikeerijana, piinlik-naljakate situatsioonide konstrueerija ja amatöörnäitlejaid kasutades nende elulisuse võimendajana. Kas on need nüüd temalt või mitte, aga siingi kasutakse seda võtet vahelduva eduga. Parimal juhul toovad need muidu ehk üllatavalt romantiseeriva alatooniga filmi pisut vaheldust, ootamatut, äraspidist huumorit. Halvemal juhul, näiteks koomiliste kõrvaltegelaste, urbanistlike rabamatkajate Tiidu ja Helle puhul pole see aga mitte alati filmi dramaturgilise ja funktsionaalse terviku, pigem hõredaks kiskuva süžee tihendamise ja elavustamise teenistuses.
Igal juhul on Katrin Maimik ja Andres Maimik huvitav loojate kombinatsioon, minu meelest huvitavam kui Andres Maimik ja Rain Tolk, vähemalt nende viimaste filmide põhjal, mis kippusid ära väsima. Peaasi, et nad liiga ühte nägu ei läheks.
«Kirsitubaka» siira ja vahetu mulje peamine nurgakivi on sama siiras ja vahetu Maris Nõlvak. Ta mängib 17-aastast Laurat, kellele suvi tundub sama mõttetu ja igav nagu talv, küll enesessepööratult, napisõnaliselt, ent seda väljendusrikkamad on tema natuke altkulmu heidetud, partneri eest sageli pikkade juuste varju jäävad pilgud, mis hinges toimuvast selge pildi annavad, olgu selleks rõõm või pettumus. Igal juhul hea avastus ja tundub ka, et tema avamiseks on leitud ainuõige võti.
Ka süžeeliselt on Laura kiindumuse areng Joosepi vastu täpselt välja joonistatud, selle kõige emotsionaalsemaid hetki võimendab suurepäraselt Sten Sheripovi muusika. Kui palju on ta juba head filmimuusikat kirjutanud…
Öeldakse, et esimesel armastusel ei ole õnnelikku lõppu. «Kirsitubakas» nii kategooriline ei ole. Autoritel on õnnestunud – just õnnestunud – jätta paljutki lõpuni välja ütlemata, või kui, siis teha seda nii, et vaataja ekraani ees ei kuuleks. Lõpuks ka veel otsad nõnda kokku sõlmida, et sisse jääks siiski hea, lootusrikas tunne. Selline, et kõik on justkui läbi, aga ometi veel ees.
Uus Eesti film kinolevis
«Kirsitubakas»
Stsenaristid ja režissöörid Katrin Maimik ja Andres Maimik. Operaator Mihkel Soe. Kunstnik Kristiina Ago. Helilooja Sten Sheripov. Produtsent Anneli Lepp
Kuukulgur Film 2014
Alates 17. oktoobrist Eesti kinolevis