Maimikud: keelatud armastust pole olemas

Koduaknal: Maimikute kööginurgas on mõnus keskpäevast kohvi juua, eriti kui hunnitu vaade Lämmijärvele on pea pööramise kaugusel. Foto: Albert Truuväärt

Filmitegijatest abielupaaril Katrin ja Andres Maimikul, kelle esimene ühine täispikk mängufilm «Kirsitubakas» sel nädalal kinodesse jõudis, on hammasratastega abielusõrmused, millel üks hammas puudu. Eks ikka selleks, et igav ei hakkaks!

Katrin ja Andres Maimikut kõrvalt vaadates jääb ilmselt paljudele mõistatuseks, kuidas kaks pealtnäha nii erinevat inimest üldse kokku said, ühise keele leidsid ning kõigele lisaks tandemina töötavad. Et mõistatuse lahendusele veidigi lähemale jõuda, sõitsimegi ühel kaunil sügispäeval neile Värskasse külla.

Ruumikas roheline puumaja otse Lämmijärve kaldal oleks unistuste elupaik kõigile. Andres teab, et kui Eesti ajal parvlesid maja akende all tütarlapsed, sest siin asus sõjaväelaagri komandandimaja, siis nõukogude ajal traktoristid, sest siin korraldati õpetajatele täienduskoolitust. Kuna tema juured ulatuvad Setumaale, sai tühjaks ja trööstituks jäänud hoone, kus ahjudki pooleldi põrandasse vajunud, aga mis praeguseks on kenasti üles vuntsitud, juba aastate eest tema koduks. Nüüd elab ta siin koos Katrini ja väikese Miriam Miaga.

Akendest avaneb imeline vaade järvele, mille peegelsiledalt pinnalt vaatavad tagurpidi vastu sügisehtes puud, kalad löövad lupsu, kusagilt kostab partide rahulolevat prääksumist ning hoovil hakkab silma mõni hiline pilvik. Ülakorrusel keedab Katrin kohvi ja pakub kooki, mis meenutab tütre  nädalavahetusel peetud 4. sünnipäeva. Andres, tundub, on just ärganud: «Kas sa mu sinist kampsunit oled näinud?»

Katrin valab kohvi kruusidesse.

Tuttavaks saite ühel saunapeol, kus sina, Katrin, mängisid kitarri?

Katrin: See oli väga ammu. Ja ega tol korral sellest tutvusest midagi arenenud. Fikseerisin lihtsalt ära, et selline inimene nagu Andres on olemas.

Andres: Ta kirjutas mind laulu sisse!

Katrin: Ma tegin ülikooli ajal kupleesid. Võtsin lihtsalt kitarri kätte ja tegin sõnad vastavalt olukorrale või inimestele, kes ümber olid. Enamasti olid need laulukesed seotud teatri, kirjanduse või filmiga, ja see oligi filmilauluke. Riimuvas osas oli, mäletan, «filmi ja Kilmi» (Jaak Kilmi, filmirežissöör – toim), aga üks oli ka Maimikust ja Kilmist.

Andres: Kanna ette!

Katrin: Ei kanna! Muidugi on see mul meeles, aga... Genialistide Klubi andis isegi mu väikeste laulukestega plaadi välja, aga muusika alla on neid laule väga raske liigitada.

Siis äkki sattusite koos Balti filmi- ja meediakooli stsenaristika eriala magistriõppesse?

Katrin: Andres sokutas mind, ütles, et oskad kirjutada küll. Tegelikult olin varem paar näidendit kirjutanud ja midagi veel, aga siis otsustas Andres, et ta peaks ka ise sellesse kooli minema. Saimegi mõlemad sisse ja seal siis jõudumööda õppisime.

Andres: Mina vajusin laisa üliõpilasena peatselt ära. Ütleme nii, elu tuli vahele.

Koos õppides arenes ka suhe?

Koos: Ei, siis olime juba abielus!

Katrin: Meie suhtelugu oli üsna tormiline, mis seal ikka kaua oodata...

Teie filmipärane pulm oli Tallinna kohvikus Boheem viis aastat tagasi, nagu võib netist lugeda.

Katrin: Tegelikult polnud pulm üldse filmipärane. Tegime väga tagasihoidliku pulma, sest palju külalisi polnud võimalik kutsuda, ainult lähedased inimesed ja sõbrad – kusagil 30 inimese ringis.

Aga mis võred seal ees olid?

Katrin: Vaat see on huvitav, mida kollane meedia tegi. Kirjutati, et pulm oli võrega eraldatud, aga tegelikult käis teeremont, ja see, kes uudisnupu kirjutas, arvas, et võre on pulma pärast. Tegelikult vaatasime, et ise kuidagi sinna peole sisse saame, sest kogu Kalamaja oli remondis.

Andres: Probleem algas juba varem, kui käisime pulmapaika otsimas. Astusime Boheemi sisse ja vaatasime, et täitsa tore koht, aga unustasime ära, et seintel on kõrvad ja kõrvades kõrvarõngad. Ilmuski šokeeriv uudis, et Maimik käib pulmapaika otsimas, aga

Katrini asemel oli pandud mu eelmise elukaaslase nimi. Oi seda jama ja klaarimist!

Pulmapäeval käisime ka – eeskujuks venelased, kes viivad pulmapäeval lilli vennashauale või Russalka juurde – äsja avatud vabadussamba juures ning viisime sinna äsja surnud Michael Jacksoni portree.

Abielusõrmused on teil hammasratta-kujulised?

Andres: Kust sa seda kõike tead?!

Mida see sümboliseerib?

Andres: Moderniseerimist ja industrialiseerimist. Hammasratta funktsioon on see, et ta peab teise hammasrattaga klappima, ainult siis on efektiivne. Aga et asi liiga hästi ei sobiks, on üks hammas murdunud.

Katrin: Et oleks ikka pisut huvitavam. Hammasratta idee pakkus Andres välja ja need on ehtekunstnik Krista Lehari tehtud.

(Kohv ongi joodud ja Maimikud teevad ettepaneku minna olulisemaid võttepaiku vaatama. Andres paneb kummikud jalga, pähe mütsilotu, mis toob meelde loodusemees Hendrik Relve, Katrin aga seob kaela elegantse punase salli, istub rooli taha ja paneb autole hääled sisse.)

Kuhu me täpsemalt sõidame?

Andres: Vene piiri lähedale Velna rabasse, mis on siinkandis üks omapärasemaid loodusmaastikke. Seal oli üks meie põhilisi võttekohti, kus filmis olev matkaseltskond esimest korda laagris on.

Katrin: Ja seal on ka paadisild, kus on tehtud «Kirsitubaka» plakatipilt.

Olete teinud koos lühimängufilmi «Hõbepulm»; «Kirsitubakas» harutate taas lahti inimestevahelisi suhteid. Miks need teile huvi pakuvad?

Andres: Inimestevahelised suhted on ju elus põhiline. Suhtedraamat tehti juba Vana-Kreekas, ehkki seal reguleerisid inimestevahelisi suhteid jumalad. Kuna elame antropo­tsentristlikus maailmas, siis inimene ongi põhiline materjal, millest lugusid jutustada. Olen küll õppinud Rein Marani kursusel ja võiksin teha dokumentaalfilmi loomadest, mis oleks stressivaba tegevus. Paraku on elu läinud sedaviisi, et fookusesse on jäänud inimesed.

Täpsemalt – pereelu?

Andres: Perekond on omamoodi mudel, kus, nagu öeldakse, veetilgas peegeldub terve maakera. Teame ju kodusõda ühe riigi sees ja koduseinte vahel. Rahvas, kes on sajandeid pidanud üksteisest lugu, ja abielupaar kes on aastakümneid elanud koos, võib leida ennast järsku olukorras, kus vend ei tunne enam venda ja naine ei talu meest. Ka kõige harmoonilisemas perekonnas, kus väliselt näib väga esinduslik, koos kõigi rituaalide ja hõbepulmadega, leidub pealispinna all parasjagu käärimist, kavaldamist, võimuvõitlust, rivaalitsemist, trotsi, kiusatusi ja kiusamisi.

Öeldakse, et kodusõjas surma ei saa, aga tegelikult võib saada küll?

Andres: Ei noh, kui loed krimirubriiki, siis enamik isikuvastastest kuritöödest tehakse just lähisuhtes, oma sugulaste või elukaaslase vastu. Aga piirsituatsioonid ei ole meie teema.

Katrin: Võtame «Hõbepulma» või «Kirsitubaka». Nendes lugudes käsitletud inimsuhetega ei käi kaasas moraliseerimine. Igasuguseid perekooslusi on ju olemas.

Andres: Pere võib olla ühiskonna mudel, sotsiaalse kuuluvuse näitaja, pere võib olla ettevõte või hoopis kasvatusasutus. Pere on dramaturgias oluline materjal.

Lugesin, et «Kirsitubakas» jutustab keelatud armastusest.

Andres: «Keelatud armastus» on veidike populistlik ja intrigeeriv väljend, millega meelitada inimesi filmi vaatama.

Katrin: Mis asi see «keelatud» armastus üldse on? Praegusel ajal?

Andres: Jah, kus see «lubatuse» piir jookseb? Liigume ju järjest enam ühiskonna poole, mis tolereerib väga erilisi suhtevorme, ja minu meelest on see hea nähtus. Veel sada aastat tagasi olnuks mõeldamatud abielud eri rassist või sotsiaalse kuuluvusega inimeste vahel. Kui miski ohustab traditsioonilist peremudelit, siis on need traditsioonilise perekonna enese sisemised probleemid, mitte miski kooseluseadus.

Filmis pidavat armuma noor tüdruk ja elukogenud mees. Mis neist saab?

Katrin: Me ei saa ju seda öelda, see poleks kinokülastajale huvitav. Film on armumisest ja sellest, mis sellega kaasneb.

Ükspäev just mõtlesin, kas see lugu on inspireeritud ka mu enda elust, ehkki lõpliku stsenaariumi kirjutasime Andresega koos. Algne mõte tuli, jah, minult, aga ma ei oskagi enam öelda, mis on minu elust ja mis mitte. Võib-olla mõned hetked ja situatsioon: matk, vanem mees ja noor tütarlaps. See on üks kunagine väike seik, aga edasi on kõik juba fiktsioon.

(Jõuamegi kohale, väljume autost ja hakkame võttepaiga poole astuma.)

Ja koos kirjutades te ei teadnud, millega lugu lõpeb?

Andres: Nüüd teame. (Naerab.) Ega me filmiski avatud kaartidega mängi, hindame piisavalt vaataja intellekti.

Katrin: Kõik sõltub vaataja elukogemusest ja sellest, kuidas tal armastuse tundega elus on läinud. Võib-olla ei saa mõni üldse aru, mis toimub!

Andres: Nii, aga siin ongi võtteplats, kus toimus peategelaste vahel esimene lähenemine. Elus ei lahvata ju enamasti armastus esimesest silmapilgust, kirg ei puhke plahvatusena, vaid see evolutsioneerub tasapisi, ehitab ennast üles. Siin tekkiski mehe ja tüdruku vahel teatud side.

Nagu teil ammusel saunapeol?

(Naeravad.)

Katrin: Ei, seal meil küll mingit sidet ei tekkinud! (Naerab.)

Andres: Ikka tekkis, väike kellapomm pandi tiksuma...!

(Katrin ja Andres lähevad istuvad paadisillale, kus tehti ka «Kirsitubaka» plakatipilt, ning võtavad plakatilt tuttava poosi sisse. Isegi kirsitubaka popsimise piibud on nad kaasa võtnud ja tundub, et neil on seal istumisega mingisugune eriline mälestus.)

Andres: Selle paadisilla võtte pärast ootasime loojanguhetke, operaator ukerdas kalli kaameraga rinnuni vees, helimees tema taga… Selline tunne oli, et kui see võte nüüd pekki läheb, tekib päris suur tragöödia.

Kui oluline see teile on, et rahvas filmi vaatamas käiks?

Andres: Milleks siis filme teha?

Katrin: Festivalidel käia on tore, aga tegelikult huvitab kodupubliku arvamus, igasugune tagasiside huvitab. Sõprade ja lähedaste arvamus loeb ehk kõige rohkem.

Andres: Olen suhteliselt pirtsakas avalikkusega suhtlemisel, aga kui filmike välja tuleb, olen nõus tantsima vanapagana vanaema endaga ehk Verni Leivakule intervjuud andma.

Katrin: Just arutasime, et kas püüame olla meediakuvandis need, kellena me soovime end näidata. Kas olemegi päriselt need, kellena näitame end teistele?

Olete siis või ei ole?

Katrin: Enam-vähem.

Andres: Tartu Ülikooli psühholoogialabor võiks teha uurimuse.

Mida «Kirsitubakas» teineteise tundmisele juurde andis?

Katrin: Mulle õpetas, kuidas teineteisega rohkem arvestada, millised on olukorrad, kus tuleb rohkem mitte näitlejate ja võttegrupi ees, vaid omavahel rääkida, eriarvamusi lahata. Siiski on minu meelest õige teha filmi kahekesi, mitte hulluda siis, kui enam ühtki mõtet pole.

Andres: Filmitegemine on erakorraline olukord. Nagu mingi ekspeditsioon, kus rühm inimesi on sunnitud pikemat aega viibima tihedalt koos, kus on oht pingete puhkemiseks ja nende paisumiseks avalikeks konfliktideks. Filmi lavastamine kasvatab inimest, kuidas olla paindlik, kannatlik, diplomaatiline, lahendada olukordi, kuidas julgeda võtta vastutust ja langetada otsuseid, süstida inimestesse kindlust ja usku, et teeme üheskoos midagi erakordset. Nii kui see kindlus kaob, kaob ka võtterühma motivatsioon ja hakatakse tagaselja intrigeerima, domineerivad näitlejad võivad üldse lavastamise üle võtta.

On seda juhtunud?

Andres: Minu praktikas mitte, aga tean, et igasuguseid asju on olnud.

Lähme nüüd edasi!

(Astume raba poole.)

Nõukaajal oli võtteperiood kolm kuud ja kui stsenaariumisse oli kirjutatud, et päike paistab, aga pilved on ees nagu täna, siis võtet ei toimu ja oodatakse päikest. Tohutu passimine, võetakse napsi, klatšitakse ja kurameeritakse lõputult. Tänapäeval on aga eelarve nii optimaalne, et passida ei saa, pead kohanduma sellega, mida loodusel sulle parasjagu pakkuda on. Mulle meeldib selline muutustele avatud filmitegemine.

Siin kõndides meenub veel üks tore juhtum, mis ehk minu šarmantset taktitundetust iseloomustab. Peategelane pidi oma hambad mustikatega lillaks värvima. Maris Nõlvak toppis endale kohusetundlikult marju suhu, mälus neid hoolega ning tuli siis näitama, et kas ta hambad on piisavalt lillad. Ma vastasin, et ei ole, ikka on kollased. Lihtsalt tuli spontaanselt üle huulte, ilmselt võtsid kuldses õhtuvalguses ka tema ilusad valged hambad veidi kollaka tooni. Maris mõtles mitu päeva, et mis kuradi mees see Maimik on...

(Jõuamegi rabasse. Andres korjab Katrinile jõhvikaid.)

Katrin, aga kas sina oma iseloomus midagi uut avastasid?

Katrin: Tean oma iseloomu niigi. Olen natuke kärsitu, tahan, et kõik toimuks kohe, tahan, et hakataks juba stseeniga pihta, sest mulle tundub alati, et oluline energia läheb kaduma.

Andres (marju korjates): Meil läks hästi, et dekoratsioon ehk raba oli omast käest võtta. Meie näitlejad ei pidanud ajaloolisi kostüüme selga ajama ja ka õige valgus oli päikese poolt tasuta tarnitud. Ma ei kujuta ette, et peaksin tegema ajaloolist filmi. «Nimesid marmortahvlil» või «Detsembrikuumust», ma läheksin hulluks! Iga väiksemgi detail tuleb paika sättida, primadonnale lained juustesse saada. Ja kui lõpuks kaamera on võtteks valmis, kukub mingi pilt seinalt maha… «Detsembrikuumuse» ajal selgus, et sel talvel polnud lund, seepärast lasti vahtu, millel oli kalduvus käbedalt veeks muutuda… Selles suhtes oli «Kirsitubaka» tegemine puhas puhkus.

Katrin: Aga kui veel iseloomuomadustest rääkida, siis mul on oskus inimestega suhelda, paindlikkus. Andresega kodus suheldes ei tulegi see vist väga hästi välja. Kodus olen otseütleja, aga kollektiivis püüan leida variante, et kõik laabuks kenasti. Ja siis Andres vahel küsibki, et miks ma teistega nii kena olen, ja et tahate, ma räägin teile, kes ta tegelikult on.

Andres (muheldes): Ta pettis mind aastaid oma haldjalikkusega ära, tegelikult riputab ta oma haldjakostüümi kodus varna ja muutub fuuriaks.

Nüüd on film valmis, mis tunded teid valdavad?

Katrin: Mul on praegu küll hea tunne, aga vaatame, mida kriitikud arvavad.

Andres: On olnud aegu, kus olen kriitikutelt päris pika pai saanud, aga on ka olnud aegu, mil kriitika on mind nuhelnud mis hirmus.

See mõjub sulle?

Andres: Kino puhul on nii, et teed filmi mitu aastat ja kunagi ei tea, kas üldse saad kunagi järgmist teha. Konkurents on tihe ja filme tehakse vähe. Sa paned kõik ühele kaardile ja kui ei tule publikut ja kriitika on viril, võib see päris korralikult jalad alt lüüa. Räägitakse ju, et oled täpselt nii hea või halb kui su viimane film.

Katrin: Eks me sellepärast koos hakkama saamegi, et arvestame nende asjaoludega. Ja et ega inimesed – meie kaks – väga ei muutu.

Andres: Katrin pakub tuge, kui mul hakkab enesekindlusega probleeme tekkima. Tal on naiselikult tundlik taju, ta tajub minust paremini aistinguid, hetki, lõhnu, temperatuuri, sõnadesse mittetõlgitavat ainest. Loodan, et ta on muutnud ka minu esteetilist taju pehmemaks. Kui varem armastasin punkida, laia pintsliga jämedale lõuendile värvi pritsida, siis koos Katriniga olen jõudnud faasi, kus näen ka pooltoone.

Ja kahekesi režiid teha on tõesti lihtsam. Sul on ju mõttekaaslane, sa küll vaidled temaga, aga ta on su liitlane ja valmis su kaitseks astuma nagu emalõvi.

Selleks abikaasad ongi?

Andres: Jah. Ja mitte ainult võtteplatsil, vaid ka elus.

Andres Maimik

Sündinud 8. veebruaril 1970 Tallinnas.

Õppinud Tallinna Järveotsa gümnaasiumis, Tartu kunstikoolis, Tallinna 6. õhtukoolis, Eesti Humanitaarinstituudis, Tallinna Pedagoogikaülikoolis, Balti filmi- ja meediakoolis.

Teinud dokumentaalfilmid «Müümise kunst», «Vali kord», «Kuku: mina jään ellu», lavastanud mängufilmid «Jan Uuspõld läheb Tartusse», «Umbkotid» ja «Kormoranid» (kõik koos Rain Tolgiga), «Kirsitubakas» (koos Katrin Maimikuga). Töötanud ka copywriter’ina, tegutsenud kriitikuna, olnud dokumentalistika õppejõud, 1999. aastal tunnistatud parimaks filmiajakirjanikuks.

Katrin Maimik

Sündinud 13. märtsil 1982 Kullamaal.

Õppinud Lihula põhikoolis, Tartu Tamme gümnaasiumi humanitaarklassis, Tartu Ülikoolis, Eesti Humanitaarinstituudis, Balti filmi- ja meediakoolis.

Töötanud Tartu kõrgemas kunstikoolis, Võru linnagaleriis, Endla teatris kommunikatsiooni- ja avalike suhete juhina, hetkel üks kultuuriturundusfirma Siiri ja Viivi omanikest.

Lapsed Paul Hendrik (15), Miriam Mia (4).