Nädala plaat: müraga tasub mürada

Termin «mehine rokk» ei kõla kuigi sooneutraalselt, kuid rokenrollis on kõik võrdsed. «Pressure & Pleasure» on absurdse nimega kvarteti teine album, mõtteline jätk, kuid samas uus dimensioon 2012. aasta kevadel ilmutatud omanimelisele debüüdile.

Elevandid on vahepeal küpsenud, esikplaadil domineerinud kõvale teha tahtmisele on nüüd lisandunud teretulnud sügavust ja mõtestatust. Poosi ja mõningase edevuse asemele on astunud nii mentaalset kui tehnilist küpsust. Närvilisuse asemel on hoogsus. Nii peabki. Plaadi pealkiri on kahtlemata väga kõnekas ja võtab tabavalt kokku teise albumi sündroomi alateadlikud, aga ilmselt ka teadlikud hirmud ning samas selle tegemisest saadud rahulduse.

Psühhedeelse nimega Elephants From Neptune on Robert Linna (vokaal/kitarr), Markko «Linnu» Reinberg (lead guitar/vokaal), Dr. Rain Joona (bass) ja Jon Mikiver (trummid). Täiesti klassikaline rokkbänd ennast juba tubli pool sajandit tõestanud kahe kitarri, ühe bassi ja ühe trummikomplekti kombinatsiooniga.

Plaadil teeb kaasa trobikond sõpru, tuttavaid ja sugulasi, teiste hulgas Ewert Sundja ja Kristjan Kallas (Ewert and The Two Dragons), Kostja Tsõbulevski (Iiris, Vaiko Eplik & Eliit) ning bändi solisti Robert Linna isa Ivo Linna. Ivo Linna sugestiivse deklamatsiooniga väärtustatud «Vaikus» on ingliskeelse plaadi ainus emakeelne lugu. Üks parimaid ka, muide.

Ei saaks öelda, et «Pressure & Pleasure» oleks rokis midagi eriti uut ja enneolematut, pigem on see võrdlemisi modifitseeritud saundidega küllaltki veenev rifi-rokk, milletaolisele lükkas uue hoo sisse üliandekas The White Stripes ja mida rikastas garaažihõnguga näiteks The Black Keys. Elephants From Neptune jääb kuhugi stuudiotrikkide ja tooreste kitarrisoolode vahelisse tsooni, kus katsetused on pigem teretulnud kui tabu. Müraga tasub mürada!

«Pressure & Pleasure» on krõbedad trummimatsud, iseteadlik vokaal, rämedad rütmid ja äkilised soolod. Õnneks ei ole tegemist primitiivse higi-, õlle- ja bensiinilehase macho-rokiga (mis õigel ajal ja õiges kohas on arhailine väärtus omaette), vaid küllaltki dünaamilise kõlapildi ja täitsa intellektuaalse mekiga rokenrolliga.