Prestiižikas Moskva teater on võtnud mängukavva Mart Kangro lavastuse.
Etendus jäi ära Putini pärast
11. november 2014, 14:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõlab nagu nali, aga on siiski tõsi: meie etenduskunstniku Mart Kangro avastuse «Minu anomaalia» järjekordne etendus jäi Moskvas ära Vladimir Putini pärast.
Lugu leidis aset 4. novembril, kui Rahvuste Teater (Teatr Natsii) pidi seda oma väikeses saalis mängima. Selle asemel ilmus mõni päev enne etendust teatri koduleheküljele lakooniline teade: etendus jääb ära tehnilistel põhjustel. Samal õhtul toimus hoopis Vassili Šukšini mälestusõhtu, mille puhul oli kavas ka osa teatri kuulsaimast lavastusest «Šukšini jutustused» ja kuhu otsustas ootamatult tulla ka Venemaa president isiklikult.
Teatavasti on 4. november Venemaal riiklik püha: rahvusliku ühtsuse päev.
«Selline see Venemaa elu on,» ütleb Kangro ise, pidades silmas küll rohkem Putini teatriskäigus sisalduvat irooniat: nimelt on «Šukšini jutustused» lavastanud lätlane Alvis Hermanis, kes on teravalt välja astunud Venemaa sõjalise tegevuse vastu Ukrainas ja kellele Venemaa on keelanud riiki sisenemise.
Veel enam: pärast etendust läks Putin ka ise lavale ega unustanud seal kiita lavastajatki.
Ka Venemaast mõjutatud
«Minu anomaalia» («Moja anomalija») tuli Venemaal välja oktoobri alguses, kui Rahvuste Teater korraldas suure rahvusvahelise teatrifestivali «Territorija». Festivali, aga ennekõike Venemaa rahvusliku teatriauhinna Kuldne Mask kahekordse laureaadi, Kostroma tantsuteatri Dialog Dance kutsel Kangro Venemaale lavastama sattuski.
«Ju nad nägid üht minu eelmist tööd «Talk To Me», mis oli 2013. aastal Vene teatrifestivali «Kuldne mask» kavas, ja tahtsid sellest tõukuvalt proovida lihtsalt teistsugust, nende enda tantsuteatri esteetikast erinevat kehakogemust, mulle jälle oli intrigeeriv töötada hoopis teistsuguses kontekstis,» selgitas Kangro.
Rahvuste Teatri mängukavva kuulub «Minu anomaalia» novembri algusest, selle järgmised etendused on 24. ja 25. detsembril ning 31. jaanuaril ja 1. veebruaril. Kes Moskvasse satub, minge vaatama: see tuntud vene näitleja Jevgeni Mironovi juhitav riiklik teater, mis viljeleb ka teatrikunsti eksperimentaalsemat suunda, tegutseb Petrovski põiktänavas, mis asub Puškini väljaku lähedal.
80-minutilist lavastust esitavad Dialog Dance’i viis tantsijat, kellega koos on laval veel Moskva rokkansambel J. Hellboy.
Tutvustuse järgi on «Minu anomaalia» interdistsiplinaarne teatriprojekt, milles segunevad dokumentaalne teater, nüüdistants, elavas esituses rokkmuusika ja videokunst ning teemaks on isiklikud anomaaliad ehk seaduspärasusest või normist kõrvalekaldumused.
Teemavalik, nagu Kangro ütleb, on mõjutatud kaudselt ka sellest, mis hetkel ühiskonnas, eriti Venemaal, aset leiab. «Sallivuse taunimisest; soovist olla märkamatu, et keegi sind jumala pärast ei tülitaks; vaikimisest, selle asemel et välja öelda, sest nii on turvalisem; hukkamõistust ja hinnangute andmisest; rahulolemisest või -olematusest enda ja teistega,» loetles ta.
Ka enne esietendust Vene uudisteagentuurile RIA Novosti antud intervjuus rõhutas Kangro, et tänapäeva maailmas on igaühel õigus oma arvamusele, aga selle juures on tähtis mõista ka teist, vaatamata erinevusele. «Tähtis on dialoog,» sõnas ta.
Kuigi suured ja tähtsad lehed pole «Minu anomaaliale» veel arvustust pühendanud, on esimene tagasiside olnud positiivne. «Seda ei saa nimetada lavastuseks sõna klassikalises tähenduses. See on terve teatriprojekt, mis hõlmab nüüdistantsu, elavat muusikat ja videokunsti. Kõik kokku annab aga välja midagi enamat kui lihtsalt ere performance. Väikesel laval kaob distants esitaja ja vaataja vahel ning aset leiab dialoog, mis on täis emotsioone ja sügavust,» kirjutab kultuuriajakiri 365mag.ru.
Esile tuuakse ka lavastuse erandlikkust sealse teatri ja tantsu kontekstis. Näiteks Rahvuste Teatri kunstilisse juhtkonda kuuluv teatrikriitik Roman Dolžanski nimetab «Minu anomaaliat» koguni uueks suunaks, mis leiab loodetavasti ka vene publiku tunnustuse.
«See on kunstiline liialdus,» kostab Kangro ise. «Kui selles midagi uut on, siis ehk ainult teatav intiimsus, siirus ja avatus, mida vene üldiselt ekspressiivses esitusmaneeris harva kohtab. Me olime laval rohkem inimesed kui diivad ja see toimis hästi, vähemalt minu arvates.»
Minna või mitte minna
Läheks ta uuesti Venemaale, kui kutsutaks? «Läheksin ikka, aga oleksin valivam, kellega ja kus töötada. Riiklikus teatris ma seda teha ei tahaks, lihtsalt bürokraatia annab seal end igal võimalikul viisil tunda. Aga mõjutavad ka järjest enam loomingulist tegevust piiravad seadused ja süsteemi enda süvendatud rutiin, mis ei ole kõige avatum uuenduslikele ideedele. Aga never say never.»
Poliitilise olukorra, Krimmi ja Ukrainaga seonduva pärast Kangro koostööd ei välistaks. «Need inimesed, kellega mina Venemaal töötan, on poliitilises plaanis pigem vähemus kui enamus. Näiteks seesama Dialog Dance on ehitanud oma vahenditega Kostromas üles teatri, mis on ainus vaba lava selles linnas. Nad seisavad seal mitmekesisuse ja vaba mõtte eest. Praegu on oluline just selliseid inimesi, sellist mõtteviisi toetada, mitte selga pöörata.»
Tegelikult on Kangrol järgmine kutse juba taskus. «See on üks underground-lava, mida mind Moskvast kutsuti üles ehitama, mitte niivõrd tantsuteatri, kuivõrd nüüdisaegse performatiivse kunsti esitamiseks, ja ma arvan, et nendele appi lähen ma küll. Ainult et järgmiseks aastaks olen ma ennast juba mujale ära lubanud. Aga 2016 – miks mitte,» ütles ta.
Vaata ka www.theatreofnations.ru.