Naeratusega raamat
20. detsember 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mudlumi «Tõsine inimene» räägib inimestest ja asjadest, rõhuga viimasel, ja just see muudabki raamatu eriliseks ja heaks. Sest elades asjadekultuse maailmas, pole Mudlumi asjad kultusobjektid, vaid eluks vajalikud esemed – hoolega lihvitud, kulumiseni kasutatud ning peremärkide ja võlusõnadega kaunistatud, umbes sellised nagu vabaõhumuuseumis.
«Korra jalutas hulkuva kassina siit läbi ka üks must pesusametist minimalistliku välimusega diivan.» Sellise lause leiab esmapilgul sellisel igavana näival teemal nagu diivanite saamislood ja nende järgnev saatus kirjutatud loost «Diivanite ränded» (lk 154). See lause sobiks suurepäraselt mõnda lasteraamatusse, sest diivanitest, lillelistest seelikutest ja söömisest kirjutatakse ju lastele mõeldud tekstides. Mudlum tõestab, et selline mõtlemine on vale. Täiskasvanute elus (olgugi et osas lugudes on jutustaja väikene tüdruk või noor neiu, näeb lugeja minevikku ikkagi läbi pisut kogenuma naise pilgu) on asjad veelgi olulisemad. Nagu Mudlum ise kirjutab: «Aga üks hea, suur, pehme diivan – see vähendab suitsidaalseid mõtteid, annab elule hoopis teise, väärtusliku relax-mõõtme, telekast kostab inimese häält, tukud niiviisi uniselt, koer kaisus, tuli mühiseb ahjus, vaikus, talv ja üksindus, need jäävad akna taha, tõmbuvad eemale, kardavad tulla.»
Lühikestest juttudest (neid on 23) koosneva «Tõsise inimese» mõjuvaima energiaga lood on «Minu tädi Ellen» ja «Igav päev». Oma lihtsate, argiste hetkede ja sündmustega meenutab Mudlum raamat pisut Andrus Kivriähki teost «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust». Mõlema autori tekstis on nii helged, samas kohti nukrad ja üdini ausad portreed lihtsast õnnest.
Hea kirjandus olevat selline, mis pakub lugejale õiges mahus äratundmisrõõmu ja üllatavaid
Pöördeid – et kui kõik läheb liiga ootuspäraselt, siis hakkab lugejal igav ja ta lõpetab lugemise, kui aga liiga palju üllatatakse, siis paneb ta samuti raamatu käest. Mudlumi «Tõsine inimene» on selle arutluse alusel hea kirjandus, kuigi kohtumisrõõmu oli raamatus rohkem kui ootamatusi.
Seepärast ootan põnevusega Mudlumilt teksti, kus ta laseks isiklikest mälestustest lahti ning möllaks tekstiga vabamalt. Sest tema pehmelt mahlane stiil meenutab armsat ja energilist kassipoega, kes vaatamata armsusele võib valusalt kriipida.
P. S. Minu mälus on Mudlumi raamatul hoopiski teine pealkiri, see on «Hea inimene».
ARVUSTUS
Mudlum
«Tõsine inimene»
ZA/UM 2014, 200 lk