«Need, kes julgevad», režissöör Ólafur Rögnvaldsson (Island-Eesti-Läti-Leedu 2015)
ETV ekraanil oli 26. jaanuaril, järelvaadatav ETV arhiivis
Meie mees Reykjavikis
27. jaanuar 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soe süda, vapper meel, sitke vaim – niisugune on mees, kes käilakujuna seisis läänes Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidust vabanemise ning nende iseseisvuse tunnustamise eest baltlastele pöördelistel aastatel 1989–1991. Islandi välisminister aastatel 1988–1995 Jón Baldvin Hannibalsson, ainus lääne poliitik, kes oli oma silmaga tunnistamas 1991. aasta jaanuari veriseid sündmusi Vilniuses ja Riias.
Portreefilm temast – «Need, kes julgevad» – algabki Hannibalssoni meenutusega, kuidas veresauna toimumise ööl helistas talle juba varem sõbraks saanud Leedu liider Vytautas Landsbergis ja ütles: «Kui sa mõtled seda, mida sa oled öelnud, tule kohe Vilniusesse ja näita oma toetust sel meile saatuslikul hetkel. Ühe NATO välisministri kohalolekul on vaatamata kõigele kaalu.»
Ja Hannibalsson tuli. Piltlikult öeldes selleks, et jääda mitte ainult nende riikide vabanemiseni, vaid tänini omainimeseks kolmele rahvale.
Filmis jutustatakse Hannibalssoni meenutuste kaudu Balti riikide traagilisest saatusest, mis algas Molotovi-Ribbentropi paktiga. Kuid filmi fookuseks on seni vähem teada lavaesine ja telgitagune töö, mida tegid Hannibalsson ning tema angažeeritud Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen diplomaatilisel rindel. See on näide vastandlikke ilmavaateid (Hannibalsson on sotsiaaldemokraat, Ellemann-Jensen konservatiiv) esindavate poliitikute ühise eesmärgi nimel kujunenud tandemist.
Filmi üheks sõlmituseks on Balti riikide toonaste välisministrite Jurkānsi, Saudargase ja Meri ukse taha saatmine 1990. aasta juunis Kopenhaageni CSCE inimõiguste konverentsil, initsiaatoriks Nõukogude Liidu esindaja.
Hannibalsson oli siis see, kes hoiatas läänt, et Balti riike ei tohi ohverdada nn rahuprotsessi altarile. Islandiski pälvis Hannibalssoni tegevus kalatöösturite silmis kriitikat. Nende huvides oli business as usual Nõukogude Liiduga. Paralleelid tänase päevaga suruvad filmi vaatamisel end tahtmatult peale. Erinevus on siiski selles, et toonane Jeltsini Venemaa tahtis ise väljuda Nõukogude Liidust ja vältida vägivalda, kui Putini Venemaa on praegu valmis vere ja vägivallaga Nõukogude impeeriumi taastama.
Kas ja kes on praeguses Euroopa Liidus see Hannibalsson, kes ütleks, et Ukrainat ei saaks ohvriks tuua rahule Euroopas?
Filmi liigutavaks finaaliks on Balti riikide iseseisvuse tunnustamine esimesena Islandi poolt. Väliselt diskreetseks jääva – selles võtmes on vändatud kogu film – Hannibalssoni kõrval särab ülevoolavalt Lennart Meri. Mõistmaks meie Euroopasse naasmise suure hetke kordumatut ilu, tasub tsiteerida siinkohal mälestuskatket Meri toonase kolleegi Kulle Raigi 2012. aastal ilmunud raamatust «Pikk teekond lähedale».
28. augustil 1991 saabuvad Soome tunnustuse järele Balti riikide välisministrid. «Vantaa lennujaama jõudes nägin pilti, mis ei unune kunagi. Pidin lausa silmi hõõruma. Terminali ees oli kolm uhket läikivat limusiini, ninas Balti riikide lipud. Taipasin, et need olid tulnud ministritele vastu. See oli uskumatu – veel eile ei olnud me mitte keegi, läks mööda öö ja meid oli ülendatud. Ühtäkki olime riigid, keda võeti vastu asjakohase tseremooniaga. See oli otsekui uni. Vaid paar kuud varem Ameerikasse sõidu ajal Vantaal ümber istudes pidi Arnold Rüütel tavaliste surelike hulgas mitu tundi lennujaama ebamugaval pingil tukkuma. Nüüd oli kõik teisiti. Kui olin endast teatanud, juhatati mind sinna, kuhu ma oma eelmise ameti järgi kuulusin – ajakirjanike hulka. Korrapealt oli jõustunud protokoll kogu oma jäikuses. Seisin seal kõike seda seedides, kui uksed avanesid ja kolm Balti ministrit – Lennart Meri, Janis Jurkāns ja Algirdas Saudargas – saabusid. Ministri kohta ei sobi vist kasutada väljendit «suu kõrvuni», kuid Meri naeratus oli just nii lai. Ta ei hoolinud protokollist, vaid viipas mind enda juurde. Me ei rääkinud sõnagi. Embasime teineteist ja olime liigutatud – mõlemad.»
Eesti välisministeeriumi esine väljak kannab Islandi nime. Ühel päeval jõuavad sinna ka Hannibalssoni ja Ellemann-Jenseni büstid.
Filmi saab vaadata siit.