Esimesena püüab pilku heledast puidust kaunistustega klavessiin, järgmisena igast küljeuksest oma muusika saatel saabuvad vagandid. Neli barokk-muusikut toovad Estonia kontserdisaali maailma klassika, eeskätt omaseades punapäise preestri Vivaldi ülemaailmselt tuntud „Neli aastaaega“.
Kõlab rõõmus, kerge ja helge „Kevad on saabunud“. Publik jääb veel külmaks ja tõsiseks, vähese ettevaatlikkusega jälgitakse lavalist tegevust. Piers Adamsi linnulaulu immitatsioon erinevatel plokkflöötidel sulatab jäätunud eestlaste südamed, vähehaaval nad ärkavad, kuigi ruum kihab tänu interpreetidele juba ammu. Need muusikud nimelt ei püsi paigal, muudkui vahetavad kohti, liikudes ka saali keskele.
Esimesena hõljub publiku sekka mööda suurimat keskmist toolidevahe viiuldaja Julia Bishop. Kavaleht annab aimu, et tegu oma põlvkonna ühe silmapaistvama barokkviiuli spetsialistiga (märkus: hea kavaleht). Bishop on mänginud näiteks English Concerti nimelises kollektiivis, soleerinud ansamblis Gabriel Consort, Florilegium, Brandenburg Consort ja Hanover Band. Silmad sulgedes ujun helide maailmas, need on kõikjal. Kuigi Red Priesti esinemine on kokkuvõttes kammerlikum, kui võinuks erinevate tutvustuste põhjal arvata.
Mustonen nimetas kollektiivi barokk-punk-ansambliks. Kõlab pädevana barokiajastu kontekstis, kuid ei veena käesolevas hetkes. Midagi teistsugust? Kahtlemata! Tegu on mängulise, vitaalse ja harjumuspärasest kordades vähem tõsise kontserdiga Estonia Kontserdisaalis. Midagi anarhistlikku või piire kompavat? Pigem mitte. Vivaldi kõlab siingi endiselt kaunilt ja meloodiliselt. Kuigi lõbus, kontsert on igati viks ja viisakas. Red Priesti aranžeeringutes on 17. ja 18. sajandist pärit heliteostel tugev iiri-keldi kõla. Kord tugevamalt, siis jälle nõrgemalt, aga hoogne ja jutustav iirilikkus on Red Priesti loomingus olemas.
Õhtu staar on kahtlemata plokkflöödi valitseja Piers Adams. Mees on solistina üles astunud orkestrite juures nagu English Sinfonia, Academy of Ancient Music, Filharmooniorkester, Iiri kammerorkester, Singapuri sümfooniaorkester ja BBC sümfooniaorkester. Kahtlemata on just tema kollektiivi juhtfiguur. Ühes plokkflöödi virtuoosi ametiga, on ta suuresti täna ametis ka õhtujuhina. Rääkides tsükli „Neli aastaaega“ valmimisest, Vivaldist ja teistestki teostest, muutub saalitäiele mängitud kontsert isiklikus.
Red Priesti liikmeskond ei ole enam oma esimeses nooruses, kollektiiv loodi ligi kaks kümnendit tagasi. Suuresti punastes rõivastes, autentsed ja isikupärased näevad nüüdki kõik neli välja, siiski natukene väsinud ja lavarõivad tuhmumas. Tundub, et esinemiskava on igal muusikul unepealt ka selge. Kuigi publiku jaoks ootamatu ja üllatav, näen esinejate endi silmis vähe sära. Jah, neile meeldib see, mida teevad, aga puudub vajalik väike närvipinge. Jah, välja on mõeldud hulgaliselt kihvti koreograafiat, aga puudub igasugune spontaansus. Viimaseid korvab muusikaline elamus ja see, et ise oldakse ehedalt rõõmsad. Lavapartnerid on teineteisega pidevas pilkkontaktis ja suhtluses, mis muudab kollektiivi kokkumängu laitmatuks.
Rõõmus ja kerge on kogu õhtu koondnimetaja ehk ehe näide sellest, et klassikaline muusika ei pea ilmtingimata surmtõsist tähendama. Minu ees on neli oma ala asjatundjat. Kahte tutvustasin, aga mitte vähemtähtsad pole Angela East ja David Wright. Tšellot käsitsev East on kontserte andnud Londoni Queen Elizabethi Hallis, Versaille’s, Milano La Scalas ja isegi Sydney ooperimajas. Ühel hetkel keset kontserti räägib ta lähemalt oma instrumendist. See ei ole niisama lihtne tšello. Tegemist on ürgvanaga, mis pärineb osaliselt isegi varasemast ajast, kui kollektiivi viljeletav muusika. Robert Johnsoni kirjutatud Halloweeni teose „The witches dance“ ajal tõuseb East püsti ja haarab selle igivana tšello nagu kitarri kätte. Publiku jaoks trikk toimib, tähelepanu koondub.
Wright õppis Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis, aga oli iseõppinud tasemel muusik juba enne seda. Rahvusvaheliseks on kujunenud ka tema, Red Priesti noorima liikme karjäär. Argipäeva rangusest vabastav kontsertõhtu vaba interpretatsiooniga esitatud kaunite helide keskel hakkab lõppema. Kätte on jõudnud Vivaldi tsükli viimane osa – „Talv“. Erakordse leidlikkuse abil muutub saal üheks suureks jääkambriks. Muusikud on suutnud panna oma nahal tajuma, kuulma ja vaimusilmas nägema tuulispaski, külmunud järvi, jääpanku, liustikke, lumehelbeid ja paksu, paksu lund. Jalgade trampimine annab aimu publiku vaimustusest. Tuleb lisalugu. Barokk on elus! Elagu barokk! Elagu Red Priest!