Karismaatilise Oleg Pissarenko mõtestatud ja kristallselges muusikas ei aja üks hetk teist taga. Hetked on vabad, kuid järgivad siiski mingit kindlat süsteemi. See on lakooniline seisundimuusika, mis kannab endas pigem post-rock’i intellektuaalset mängulisust kui minimalistliku jazz’i hõllandust, isegi täiesti selgeid neoklassika ja post-ambient’i elemente võib hoomata. Ja eksperimentalismi, mis pole eksperiment eksperimendi pärast.
Enamasti tõmbuvad tundlad turri, kui kohtad konkreetse piiritlusega filosoofilist kontseptuaalmuusikat. Positiivse auraga «Point» on kontseptuaalne album, mida ei tasu kindlasti kuulata paari pala haaval. Lisaks moodustab ta koos Oleg Pissarenko kahe eelmise albumiga «Prii Lapse Ilm» (2009) ja «Kes Sa Oled» (2012) sisekaemusliku filosoofilise triloogia. Nüüd peaksid suuri žeste ja õõnsaid kõlasid tunnetavad tundlad juba konkreetselt krussis olema, aga alati on olemas erandeid, mis ei kinnita reeglit. Pissarenko maailmapeegeldus ei ole pealetükkiv, kontseptsioon ei ole kohustuslik ja tema vaimsust ei tasu segi ajada piirava usuga, millega kaasnevad reeglina omad kitsendavad dogmad.