Rituaalne redel vabaduse otsingul

Madis Kolk
, Teater.Muusika.Kino peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Aadama passioon". Enne maailmaesiettekannet.
"Aadama passioon". Enne maailmaesiettekannet. Foto: Kristian Kruuser & Kaupo Kikkas

Arvustus

«Aadama passioon»

Muusika: Arvo Pärt

Lavastus, kujundus ja valguse kontsept: Robert Wilson

Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste

Esiettekanne 12. mail Noblessneri valukojas

«Aadama passiooni» järel Noblessneri valukojast välja astudes oli esimene mõte, et mida me nüüd siis õigupoolest nägime: kas geniaalse lavastaja järjekordset geniaalset lavastust või osava käsitöörakenduse abil publiku õigete tajunuppude manipulatsiooni, Robert Wilsoni une pealtki töötavat võtete arsenali, mispuhul pole tegelikult oluline, mis muusika või dramaturgilise alusmaterjaliga see koos toimima pannakse.

Samas, mõtlesin kohe edasi, kui lavamaailm toimis, siis pole ju suurt vahet, mil moel tulemus saavutati või kuidas seda protsessi enda jaoks defineerime. Peaosaliste Lucinda Childsi ja Michalis Theophanouse sisemine intensiivsus kiirgas kaugele nii nende silmist kui kehakasutusest, väga tuleb kiita ka lapsi (Trevor Mattias Sakias, Lui Laur, Evelin Tanis ja Kätrin Kärsna).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles