Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aga missugused silmad tal olid?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rollide dialoog: Tanel Saar ja Jüri Järvet. | FOTO: Rait Avestik

Enne üles tornisaali ronimist ulatati igale vaatajale pääse 2040. aastal esietenduvale «Krappi viimasele lindile». Seega jääb aastal 2010 me osaks jälgida Samuel Becketti teksti avalikku lindistust, et Tanel Saar saaks näidendi loogika kohaselt kuulata oma «kollanoka»-häält 30 aastat hiljem, eakama Krappi rollis. Lootuses, et nüüdisaegne arvutisalvestus peab ajaproovile vastu sama kindlalt kui vanad head lindikettad. Elame – kuuleme!


Siiski pole «Saare esimene lint» pelgalt lindistus, vaid silmale nähtav VAT-teatri lavastus. Üllataval kombel mitte Tanel Saare monolavastus. Saare põhipartneriks on kutsutud Jüri Järvet, kes mänginud oma elu rolli mr Krappi ajavahemikul 1967–1993 neljas lavastuses.

Ametivendade dialoog

Ametivendade rollide dialoog, mis muudab reaalaja suhteliseks ja teatriaja igavikuliseks, ongi mängu nauditavaim osa. Tuleb tunnustada Saare julgust jääda Järvetiga kahekesi, aga midagi pole parata: Järveti sugestiivsed kaitsetud silmad ekraanil tõmbavad tähelepanu jäägitult tema Krappile. Teravmeelseim idee on Saare telefonikõne Järvetile, ehkki tagasihelistamine väärinuks huvitavamat puänti.

Poleemilisem on salapärase naispartneri mängutõmbamine. Hanna Allsaar (T-Teater) allub Saare saatanliku kirmega sarmile esialgu heas mõttes umbusklikult. Eelmängus muundub Saar Mefisto masti paharetiks, alles groteskikestast loobumine käivitab päris mängu. Neiu «materialiseerumine» loob häiriva võõrituse, mis Becketti mr Krappi olemusliku üksildusega raasugi ei haaku.

Siin ilmselt ongi kood: Saar loobub Krappiks kehastumisest-häälestumisest kujutluse väega, vahetab nähtamatu maailma käegakatsuva vastu. Küllap mäletabki näitleja 30 aastat hiljem väga konkreetseid naisesilmi ja muudki. Aga kujutlusvõime kergekäelises tühistamises on midagi äärmiselt lohutut ja lihtsustavat. Või hoopis ajale olemuslikku ja sarkastilist? Mõelgem naise «duubeldamisele» epiloogis.

Tanel Saare tüpaaž, kõnealuses rollis ekstra rõhutatud peibutav ülbevõitu elumehesarm, ei vasta tavanägemusele mr Krappi veidriku-eraklusest. Mõni kontrastne kaitsetuseviiv ei oleks lavaelus ehk kurja teinud? Aga eks täpse põhjenduse praegusele kontseptsioonile anna aasta 2040.

Intonatsioonidest

Tundub, et näitejuhtide abiga oleks võinud hoolsamalt lihvida näitleja intonatsioone, eriti arvestades Aare Toikka kogemust ja talenti kuuldemängurežissöörina. Praegu domineeris Saare monoloogis ladus mehelik häälekõla, tämber kippus muutuma eesmärgiks omaette ja varjutama sõnade sisu, teksti mõtet.

Oleks tahtnud tajuda hoopis rohkem sedalaadi häälenüansse, nagu sõna «ketas» värelemine läbi õhu, mis moondas lindiketta spordiväljaku kettaheiteks. Ent kui tegu polnud nn teise esietenduse lavanärviga, võiks mõelda lavastuse põhisõnumiks näitleja distantseerumise rollist, muretuma pealiskaudsuse, vahest koguni eneseirooniline vastandumise Jüri Järveti pühendumisele.

Toosama Saare põgus lisavinjett «plaksutavad-ära-ja-kohe-tulen» näitabki, et teater ei ole näitleja elu keskpunkt. On see hoiak vabandav või hoopis vabastav? Igatahes tekitab irriteeriva vastuolu ambitsioonika ideega naasta Krappi rolli 30 aastat hiljem.

Tornisaalist mööda raamatukogutreppe alla laskudes pakitsevad hingel rahutud, nõutud küsimused. Aga noorema teatrimäluga vaatajale on antud ka üks väärikas ajatu vastus: missugused silmad on Jüri Järvetil.

Uuslavastus
«…viimane lint / Saare esimene lint»

Kontseptsioon ja idee Tanel Saar ja Co
Konsultandid-näitejuhid Rait Avestik ja Aare Toikka
Esitajad Tanel Saar ja Hanna Allsaar
VAT-teatri teine avalik lindistus
17. septembril rahvusraamatukogu tornisaalis

Tagasi üles