David Bowiel ilmus läinud reedel plaat pealkirjaga «Blackstar», mida on jõutud juba korralikult ülistada, ja asja eest, ning ta pidas ka oma 69. sünnipäeva. Jutu järgi pidas, ega ma ei tea, kas ka tegelikult.
David Bowie – igavesti uus
11. jaanuar 2016, 22:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bowie on maha saanud parimate päevade väärilise teosega, on rõõmustatud. «Blackstari» esimeste singlite, nagu nimiloo ja «Lazaruse» videod näitavad meile Bowiet kinniseotud silmadega, justkui mõnd pimedaks torgatud ja piinades prohvetit. Prohvetit, kes on valudes, kuna tema ülesanne on tuua sõnumeid teiselt poolt. Ta ise ei ole seda olukorda endale valinud. Kedagi, kes kannatab inimkonna eest.
Laatsarus mäletatavasti on piiblitegelane, kelle Jeesus neli päeva pärast ta surma üles äratas. «Look up here, I’m in Heaven!» alustab Bowie laulu ja video näitab meile seda prohvetlikku tegelast, kelle ta endale loonud oli, haiglavoodis.
Enne tänast teadet Bowie surmast tundusid need metafoorid, pärast tänast aga elu. Selgus, et Bowie oli 18 kuud võidelnud vähiga, millest avalikkusel mingit aimu polnud, ja salvestas seda plaati mitte kui metafoori, vaid kui otsekõnet. Nüüd on isegi pisut kõhe kuulata nii plaati kui ka vaadata videoid, sest mõte kellestki, kes teab oma lähenevast surmast, tundub pisut jube. Ja muidugi väga ülev.
Bowie on eriti «Blackstari» videos väga ülev. Ta on juba teisel pool ja vahendab sealt sõnumeid. Temast on saanud tühjal ja surnud orbiidil tiirlev astronaut Major Tom, üks ta läbivaid karaktereid. Temast on saanud keegi ilma tagasituleku võimaluseta. Bowie pikaajaline kaastöötaja Tony Visconti nimetaski «Blackstari» Bowie lahkumiskingituseks.
Ja hea, et see lahkumiskingitus on väga hea. Hea, et see on tema vääriline. Samas usun, et Bowie, teades oma peatsest surmast, pidigi olema veendunud, et plaat on väga hea, et see on tema vääriline. Kui kurb oleks lahkuda keskpärase plaadiga, jätta endast maha keskpärane testament. Bowiega õnneks keskpärast kurbust kuidagi seostada ei saa. Arvan, et seda asjaolu võib nimetada õnneks.
«Olla alati modernne» oli poeet Arthur Rimbaud’ jaoks elu epigraaf. Ka Bowie oli alati modernne ja hoidis maailmal selle kõige kaasaegsemas liikumises silma peal. Kuulas uusi bände, kogus (kaasaegset) kunsti, luges ja muidugi kanaliseeris ning transformeeris seda kõike üht- või teistmoodi. Bowiet iseloomustaski oskus märgata seda kõige uuemat, seda, mis võib-olla sel hetkel asub alles kuskil ääremaadel, ning sellest siis osa saada nii, et kõik tundub väga loomulik (kuigi loomulikkus kui selline pole nüüd Bowie kõige tähtsam omadus, pigem vastupidi).
Sattusin kevadel Pariisis olles näitusele, mis mitmesuguste artefaktide kaudu võttis näidata Bowiet. Näitus oli väga populaarne ja tõenäoliselt käis seal ka palju lolle. Infot aga oli seal nii palju, et tundsin tohutut rõõmu, et ma seda kõike juba tean ja nii sain näituse kerge vaevaga läbi joostud.
Millegipärast tundsin kaasa inimestele, kes tundusid näituse vastu siirast huvi tundvat. Mõtlesin, et küll te ikka paljusid asju ei tea ja nüüd vahite siin infouputusega tõtt. Vahel on ikka hea olla tark. Küll seisin ma täies imestuses süntesaatori juures, millega tehti Bowie kuulsaimat plaati «Low» – sellega algas tema Berliini-triloogia. Vaatasin neid nuppe ja mõtlesin näppudele, mis neid keerasid, ja muidugi neile helidele.
Näed, ma ostsin sellise masina, ütles produtsent Brian Eno Bowiele, lähme Pariisi ja katsetame seda, võib-olla ei tule midagi välja, aga võib-olla tuleb. Võtame selle riski. Bowie oli just naisest lahku läinud. Mindi, katsetati, tuli. Bowie Berliini-triloogia ehk lisaks «Low’le» veel plaadid nagu «Heroes» ja «Lodger» on paljuski tema loomingu epitoom, kese.
See on muusika, mis andis hallile oluliselt rohkem varjundeid kui 50. (Jah, ma tean, et see pole suurem asi metafoor.) Berliini minek tähendas ka Bowie loobumist narkootikumidest, küll aga mitte alkoholist. Berliini triloogia oma külmuses on küllaltki illusioonitu muusika – see on elu ja tunnete luustik või motoorika või hüdraulika. Oma eelmise plaadi, samuti võrratu «Station To Stationi» tegemist ta ei mäletanudki, kuna oli kogu aeg kokaiinist segi.
Bowie oli suur staar, aga minu silmis on tema kõige uhkemaks omaduseks võime tõmbuda tagaplaanile. Näiteks produtseerides oma sõpra Iggy Popi. Suur staar David Bowie peaaegu anonüümsena Iggy Popi Berliini-lugudes klaveri taga ja komponeerimas, soni silmadele tõmmatud ja suits ees. Bowie oli Kunstnik, ta oli mingisuguse idee teenistuses. See idee pööras maailmas võimsalt ringi. Kunstnik funktsioneeribki valesti, on ta öelnud, ja kunstniku elu on imelik, sinna pole midagi parata.
Pärast 1980 ilmunud plaati «Scary Monsters (And Super Creeps)» läks Bowie looming muusikalises mõttes allamäge. Võib-olla võib seda seostada sellega, et ta sai endale uued hambad. Siit moraal: ärge tahtke endale uusi hambaid, las need kuluvad, mis teile on antud.
Lapsena tundus Bowie muusika mulle imelik ja kuidagi vastuvõetamatu. Mäletan, kuidas lugesin kuskilt, et Bowie on üks rikkamaid muusikainimesi. Kuidas küll nii, pidasime onupojaga aru, kes sellist muusikat kuulab? Onupoeg püüdis kuidagi seletada, mis tundus loogiline, aga täpselt ma tema sõnu ei mäleta. Kuigi ta ise ka Bowie fenomenist aru ei saanud.
Nüüd ma saan ja vägagi. Arvan, et olen kuulanud Bowie muusikat võib-olla isegi kõikidest artistidest kõige rohkem. Bowie on alati tundunud ja tundub ka edasi uus inimene. Pärast surma saab olla ehk veelgi uuem inimene. Ega surm tee uuele midagi.