Mina nägin Villut ja J.M.K.E.d esimest korda nelja-aastaselt televiisorist, kui esitati lugu «Tere, perestroika». Ma ei saanud küll täpselt aru, mis värk on, aga mulle meeldis. Siiski läks veel mõni hea aasta aega, enne kui tõsisem J.M.K.E. palavik pihta hakkas.
See sai alguse ühel kevadsuvel umbes viiendas klassis Jõhvi Kompoti rajoonis, kui kohtusin vendade Tarzani ja Peekoniga. Nad andsid ragulkadest kuuma, säästmata ühtki objekti, laulsid kooris lugusid «Gringode kultuuri» pealt ja ropendasid nii ilusasti, et mul jäi imetlusest karp lahti. Kui küsisin, mis laule laulate, küsiti vastu, mis tont sa oled, see on J.M.K.E.!