Uks täissitutud urkasse2

Hendrik Alla
Hendrik Alla, toimetaja

See raamat näitas mulle ilget maailma, mida ma ei taha näha, mille tahan unustada, aga ei saa. Järgmine mustas dressipluusis kuju, keda näen, tuletab seda sitta jälle meelde. Teie lugege omal vastutusel.

Žanriliselt kuulub «HAPKOMAH» juba 19. sajandi keskel Eestis ülipopulaarseks saanud haleduslugude sarja, nagu näiteks Kreutzwaldi (ja paljude teiste poolt) eestindatud «Vaga Jenowewa». Teiselt poolt võib seda vaadelda kui väikekodanlastele mõeldud pornograafiat, näiteks Josephine Mutzenbacheri «Ühe Viini hoora elulugu».

See raamat tutvustab mulle, sündinud tallinlasele linna, millest ma olen kuulnud, aga pole kunagi näha tahtnud. See on mingi muu linn, seal elavad mingid muud inimesed. Räägivad keelt, mida ma ei mõista ega taha mõista. Ja siin ei käi jutt lihtsalt vene keelest.

Lugedes hakkasin kahtlema, kas ma saan pidada hard core fentanüülinarkomaani endaga samasuguseks, võrdseks inimeseks. Tegemist oleks justkui hoopis teise bioloogilise liigiga, mille esindajate motiividest võib küll aru saada, aga mitte neid mõista. Humanistlikult üsna jäle idee, kuid sellised tunded minus tekkisid. Selles valguses äärmiselt mõjuv raamat.

Teiselt poolt ei tunnista see koniaugulistes mustades dressides ja kulmudeni nööritud kapuutsiga seltskond ka mingeid minu õigusi. Näiteks minu õigust oma jalgrattale või telefonile. Avasin raamatu kaane, aga avanes uks mingisse täissitutud ühiselamusse, kus asjatavad mudahoorad, põhjakihi narkarid ja viimase astme barõgad. Jäle.

Kogu selle maailma väärtused saab tõlkida üheks lihtsaks objektiks: fooliumist voldik, mis see maksab ja kust seda saada. See maailm kleepub külge, kõnts immutab mu aju läbi. Kui raamatu lugemise ajal kord teatripuhvetis seisin, käes 20-eurone, tabasin ennast mõttelt: mitu doosi see teeb?

Raamatus on valdavalt juttu sellest absoluutsest põhjakihist, kes ammu rattalt maha pudenenud. Aga kui suur osa fentanüülitarvitajaid suudab oma sõltuvust kontrolli all hoida? Ilmselt kordades rohkem kui neid tüüpe, kes mult Balti jaamas alalõpmata suitsu pommivad ja sobivad HAPKOMAHi kirjeldusega ideaalselt. Ma muide ei anna.

Raamat koosneb kolmest mõttelisest osast: anonüümse autori esimeses isikus kirjutatud mälestused oma narkokarjääri algusest ja selle arengust, kunstilised portreed tüüpilistest narkomaanidest ning Kaur Kenderi järelsõna, kus ta tõestab numbritega, kui suur on fentanüüliprobleem Eestis. Kui arvud ja nende tõlgendamine paika peavad, siis masendavalt suur. Mulle oleks meeldinud ka neljas osa, sõnaseletused. Konteksti järgi võib muidugi mõista, mida tähendavad barõga, bajaan, prihodnaja devotška ja teised oskussõnad.

Kender ütleb oma saatesõnas, et autori tekstis pole muudetud ühtegi sõna, tähte ega koma. Nii olevat toorem, nii olevat tänava moodi. Nüüd julgevat ka noored, kellel kirjaliku eneseväljendusega kehvasti, oma probleemidest kirjutada. See Doktor Noormanni osa Nihilistist. Sellega on üks häda: tekst, mis laseb ennast üsna lobedalt lugeda internetis, muutub samal kujul paberile trükituna kuidagi saamatuks ja haledaks. Niisugune on meediumi vahe. Aga internetist seda materjali enam lugeda ei saa, Nihilist.fm on raamatu materjalidest vabalt loetavaks jätnud iga loo esimeses lõigu ja suunab siis edasi raamatupoodi.

Kirjanik Mudlum ütleb raamatu tagakaanel, et HAPKOMAH on teinud rohkem narkoennetustööd kui kogu Eesti riik. Võib-olla tõesti, aga usutavasti on sellel ka vastupidine mõju. Ehk jõuavad nüüd Nõmme ja Viimsi noored nihikad, süda julgusest värisemas, HAPKOMAHi maailma. See on real shit, tõsine küte ja ehe street. Ise seejuures veendunud, et nemad orki ei jää. Just nagu HAPKOMAH.

Raamat tõestab ka gateway-teooria mõlema poole argumente. Kas kanep on hüppelaud raskemate uimastite juurde? Ühelt poolt alustab enamik raamatu kangelasi oma karjääri tõesti popsu tegemisega ja hakkab alles siis tõsiseid asju pruukima, nii et kui poleks kanepit, siis vaevalt ka fentanüüli. Teiselt poolt saavad tüübid oma esimese fentanüülilaksu just samast allikast, kust seni kanepit. Oleks nad saanud seda apteegist osta, poleks ka fentanüüli.

Lahtiütluse korras tunnistan, et kasutasin metsikutel noorusaegadel 1980. aastatel igasuguseid aineid, mida saab sisse süüa, hingata, süstida ja suitsetada. Õnneks ei olnud siis fentanüüli, aga olen näinud, kuidas head sõbrad on poole aastaga süstla otsas tundmatuseni muutunud, ja selle pärast usun kõike, mida HAPKOMAH mu kodulinnast kirjutab.

Kender on korduvalt väitnud, et autor on kõige andekam Eesti kirjanik. Kõva sõna, aga andetu ta kindlasti ei ole. Ma tahaks lugeda midagi, mis räägib muust kui fentanüülist ja prostituutidest, siis usun. Kirjutab autor ise: «Narkomaani ajul on selline huvitav omadus, et kui ta leiab mingi asja mis teda köidab või mis paelub narkomaania temaatikaga, siis suudab ta hetkeliselt sellesse süveneda nii, et võõrutusnähud jäävad tahaplaanile.» Kui see aju nüüd produtseeriks midagi, mis ei ole seotud narkoteemaga, aga oleks sama veenev ja hoogsalt kirjutatud, saaks Kenderi sõnu tõsiselt võtta.

Ma arvan, et Kender & co ajavad Eesti narkopoliitika teemal õiget asja. Lihtsalt kogu see kitse-kuke-mendi wannabe-gangsta stiil on mulle esteetiliselt vastuvõtmatu. «HAPKOMAHi» autor on kuuldavasti Tallinnast lahkunud ja proovib oma eluga järje peale saada. Ma loodan, et tal pole enam kunagi ainest sellele raamatule järge kirjutada. 

«Kuidas minust sai HAPKOMAH»
Anonüümne autor
Nihilist.fm by ZA/UM 2016, 205 lk

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadanonüümne autoreesti kirjanikfentanüülkendernarkomaanianarkopoliitikanihilistsüstalvoldik
Samal teemal
eesti video superedu maailmas
viljandi pärimusmuusika festival
vikerkaar 30!
positivus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE