Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Voodoo-lained vs jahimehe süda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu leiavad mõlemad, et liigne korralikkus tapab soovi kunsti teha on mõlemad pulbitsevama väljenduslaadi apologeedid | FOTO: Karel Koplimets

Kris Lemsalu ja Tiit Pääsuke – noorema ja vanema põlvkonna kunstnik, rahvusvahelises plaanis praegu kõige hoogsama liikumisega noor eesti kunstnik ning nö. vana meister. Üks elab peamiselt Viinis ja Berliinis, teine peamiselt Viljandis. See on huvitav intriig: kohtuvad Krisi skulptuurid, installatsioonid, video ja Tiit Pääsukese näitusega sobituv maaliretrospektiiv. Kuraatorina on suurt tööd juhatanud Tamara Luuk. Näituse pealkiri on «Kaunitar ja koletis».

Mina kohtusin kunstnikega isegi veel mitte kõige kibedamal näituse ülespaneku ajal. Päike paistis. Tolmuimeja undas. Tööd ootasid ruumi ja üksteisega suhestumist nagu veel sisse lülitamata hinged. Kris Lemsalu ütles, et nii suure asja pärast on ikka värin ja pärast seda nagu polegi kuhugi püüelda. Tiit Pääsuke küsib, kuhu intervjuu läheb. Saades teada, et Postimehesse, kostab, et peab nüüd korralikult rääkima, sest Postimees tal käib.

-Kas tööde valiku tegi kuraator või te kõik kolmekesi?

Tiit Pääsuke: Mina ei ole Krisi töödesse sekkunud. Enda töödega oli nii, et käisime kuraatoriga nimekirja läbi: osa on Kumust, osa erakogujatelt. Aga meil alles tuliseks vaidluseks läheb. Et kes jääb peale, kuraator või kunstnik? Kui kriitikud hakkavad näitusest kirjutama, läheb kriitikanool ikka kunstniku suunas, kuraator jäetakse kõrvale, tema ei ole milleski süüdi.

Leppisime Tamaraga kokku, et ikka minu sõna jääb minu asjade suhtes peale. Õnneks ta ise ka ei tea, kuidas see kõik lõpuks olema saab. Hea, et ta ei ole selline noorema põlvkonna kuraator, nemad kipuvad arvama, et kõik saab enne arvutis valmis teha: paned paika ja tood tööd ära. Ma ise olen vanema põlvkonna inimene ja nagu maalimine on suures osas intuitsioon, nii on ka näituse ülespanekuga.

Minu pildid  on mõne koha peal nagu Krisile taustaks – kui tema saab oma asja valmis, siis vaatame, kuidas sätime. (Toimub väike arutelu värvide klappise üle, et millise tööga milline maal.) Kunagi õpilastele ütlesin koolitööde hindamise ajal, mil nad töid seina sättisid, et ühe näituseseina kujundamine on nagu pildi maalimine.

Aga selle näituse puhul tuleb vist põlvkondade vahe ka hästi esile. Mul on siin mõned päris noorepõlve tööd. Ma otsisin tol ajal veel ilu või mind oli õpetatud ilu otsima – üritasin maalida naisi ilusamana, kui nad on. Tänapäeval lähenetakse hoopis teistmoodi: Krisil on ka tütarlapsed, aga need on hoopis teistsugused.

Kuna Krisil on ka loomad jne, siis valisin tööd, millel loomad, linnud, topised. Klassikalisi maastikke siit ei leia.

-Mõtlesin teie ühisosa peale  ja mulle tundus, et see teie ühisosa võiks kõige paremini väljenduda Tiit Pääsukese 1997. aasta töös «Jahimehe süda». Selle aluseks on võetud üks vana naivistlik maal, mida korraliku kunstiajaloo seisukohalt võiks pidada prahiks. Krisile meeldib ka praht.

Kris Lemsalu: See töö on siin ka.

Tiit Pääsuke: Mul on tehtud sellele ka kaaslane – «Kalamehe süda». Mõlema juures on üks osa pildist tundmatu naivisti töö, mille olen komisjonipoest ostnud. Mulle naivistlik kunst väga meeldib, ise ei oskagi nii teha. Tahad küll, aga ei tule välja. Pikaajaline koolitus rikub ikka inimesed ära. Ajal, mil mina õpetasin, pidid maalima nii, nagu õpetaja ees teeb, kui tegid teisiti, oli halvasti. Pool aastat õppisin ka Peterburi akadeemias, seal maalisid kõik ühtemoodi. Ühe poisi tööd seal erinesid teistest. Vaatasin, et küll on andekas tüüp, aga tema sai hoopis kõige halvema hinde.

-Kris, sa käisid ka hiljaaegu koolis. Kuidas sa koolitööga suhestusid?

Kris Lemsalu: Alguses ma õppisin EKAs keraamikat – seal õppisin tehnikat. Viinis õppisin skulptuuri. Viinis oli selline süsteem, et sa valid professori, valid kunstniku, kelle käe alla õppima minna. Sellised staarkunstnikud möllasid seal. Aga ma sain juba siis aru, et mulle ei ole teisest kunstnikust mingisugust autoriteeti – ta on kohe nagu pigem kolleeg. Ma ei saa võtta talt õpetussõnu. Hea on vestelda – kogenud inimesed ja teavad palju. Viinis hakkasin põhimõtteliselt kohe tegema oma asju.

Monica Bonvincini oli mu õppejõud (tuntud itaalia kunstnik – J. A.) – kui ta parasjagu kohale lendas, siis näitasin oma töid, arutasime. Mõnedel sealsetest õppejõududest on muidugi suur kummardajaskond, kes teevad üsna sarnaseid asju. Ega seal keegi sind ei kontrolli – see ei olegi nagu kool, vaid pigem kommunikatsiooniplatvorm. Õpid oma töödest rääkima, õpid küsimustele vastama – see on väga oluline. Eestis sellist asja ei ole. Aga ma seda magistrantuuri ei lõpetanud, enda asjad võtsid oma. Saaksin sinna igal ajal tagasi minna, aga mul erilisi akadeemilise karjääri unistusi pole. Arvan, et ma poleks väga hea õpetaja näiteks. Vastupidiselt Tiidule.

Tiit Pääsuke: Olen üle neljakümne aasta õpetaja olnud, nüüd olen küll loobunud. Tahtsin, et mind ei viidaks kunstiakadeemiast, jalad ees, välja. Lugesin just Kalju Komissarovi intervjuud tema 70. sünnipäeva puhul, milles ta rääkis, et on niikaua õpetaja, kuni jalad ees, koolist välja viiakse. Mind ei kisu enam kooli tagasi. Õpetajaametit ei saa ka tänapäeval enam nii teha, nagu seda vanasti tehti. Mina ei olnud ka muidugi samasugune, nagu olid seda minu õpetajad, andsin õpilastele vabad käed ja nägin, kes tahab minuga suhelda ja kes mitte. Aga kogu see möll, mis praegu EKA ümber käib – eriti ei kisu sinna.

Õnneks olen sellest võõrdunud. Mõtlesin küll, et äkki ma ei saa sellest lahti ja näen veel unes seda. (Mõlemad naeravad.) Aga õnneks see läks üsna ruttu mööda. Pole enam sellist vaimu ka koolis, nagu oli – kool oli väike, seal elati, pidutseti ja magati. Nüüd on kõik nii korralik: uksekaardid, bürokraatia, tabelid, aruanded.

Kris: See tapab jah soovi kunsti teha. Viinis oli see olukord siiski küllaltki vabameelne.

-Seal on ka uksekaardid?

Kris Lemsalu: No ma ronisin üle aia seal terve aja. Uksekaarti seal vist ei olnud ja kuidagi sai ikka sisse. Ruumid on seal skulptuuriosakonnas  väga muljetavaldavad – kõrged laed jne –, aga keegi seal midagi ei tee, ruumid on enamasti tühjad, rahvas arvutite taga. Isegi seinale ei julgeta midagi pritsida. Ma ükskord tegin ateljee põrandale kogemata mosaiigi, mis jäi sinna kinni. Üritasin seda siis tungraudadega kätte saada põrandalt ja igasuguseid vigureid proovisin, aga miski ei aidanud. Lõpuks ähvardati, et pean põranda kinni maksma ja mida veel.

Tiit Pääsuke: Kus see oli?

Kris Lemsalu: Viinis

Tiit Pääsuke: No seal on kord. Ikka saksa kultuur.

Kris Lemsalu: Lõpuks ei julgegi midagi teha.

Tiit Pääsuke: Soome kunstitudengite ateljeed Helsingis on maast laeni täis pritsitud. Piltidelt olen näinud Ameerika kunstiõpilaste ateljeesid – seal ei tee vahet, mis on põrand ja mis seinad või vastupidi. Meil oli enne lammutamist vanas kunstiakadeemias ikka kord – suitsetajaid peksti järjest kaugemale õue jne. Pärast läksin Tartu Ülikooli külalisõppejõuks, mulle väga meeldis see vana räämas Laia tänava maja: seal joonistati ühes ruumis akti, köögis tehti süüa, madratsid, kus magati, olid maas. Oli näha, et kõik on nagu üks pere. Ma oma õppimise ajast mäletan ka sellist mugavust. Aga nagu sa ütled, see läheb igal pool kaduma.

Kris Lemsalu: Läheb-läheb. Eks igaühel ole oma viis, aga mingisugune vabadus võiks ikka olla.

-Tänapäeva kunstiõppeastustes on raskuskese vist kandunud ka sinna, kus tööd tehaksegi rohkem arvutitega: graafiline disain jne.

Tiit Pääsuke: Uute erialade pealetung – foto jne –, seal ei ole, et möllad prahi sees. Kui nüüd kaugemale mõelda, siis eesti kunst – räägin siin eelkõige maalikunstist – on hästi esteetiline, puhas, täpne ja korralik: foto on aluseks. Boheemlus ja hullus on nagu maha surutud. See korralikkus on kuidagi nakkav.

-Tegelikult jõuame nüüd ka põhiküsimuse juurde: kuidas teie koostöö üldse selle näituse puhul alguse sai?

Kris Lemsalu: Olin Kumu gootikanäituse «Surm ja ilu» avamisel kostüümis. Tamara tuli minu juurde ja küsis (Kris teeb kõrget häält): «Kas sa oled taimetoitlane?» Ja kutsus mind enda juurde sööma. Siis ta rääkis mulle oma ideest.

-Kas sa oled taimetoitlane?

Kris Lemsalu: Ei ole. (Naerab.)

Liigume ühest ruumist teise, kuna tolmuimeja teeb hirmsat häält, mis ähvardab vestluse salvestamist summutada. Keset seda ruumi paikneb rularambi skelett, millest peaks varsti saama rularamp ja sellele tulema rulatavad tüdrukud. Rambi taga vaatab meie kohaotsinguid oma uurivate ahvipealuusilmadega tegelane nimega Erik. Ahvi pealuu ostis Kris muide Sierra Leone voodoo-turult. Nii et must maagia. Kuna kunstihoones viibib ka peagi kunstnikega fotosessiooni alustav fotograaf Mark Raidpere, tundub mulle natukese aja pärast samasse kohta naastes, et toolis istub just tema. Mõistan küll õige pea, et tegemist on hoopis teosega. Nii et voodoo-lained ja laupäeva keskpäevapäike teevad tajumoondust. Ka sellest ruumist peame lahkuma, sest tolmuimeja jõuab ka sinna järele.

Jõuame järgmisse ruumi, milles on palju maale, mis ootavad seina sättimist. Näen Krisi maali, mida mitte väga ammu panin tähele ka Temnikova ja Kasela galerii näitusel, ja varem mainitud «Kalamehe südant». Tiit Pääsuke on selle signeerinud «Tiit Pääsuke ja tundmatu kunstnik». Krisi maali põhi on ostetud Balti jaama turult.

Tiit Pääsuke: Algselt oli mul plaanis teha millalgi näitus kahes galeriis, aga kuna selliseid asju on raske koordineerida, siis ei tulnud midagi välja. Siis tuli Tamara ja pakkus välja idee Kris Lemsaluga. Ma teadsin Krisi vähe, olin mõnda tööd näinud. Kuigi me olime minevikus kohtunud, olin ta joonistusõpetaja. (Kris naerab.) Mul pikkamööda tuleb meelde küll. Ma sel ajal enam eriti ei õpetanudki, mõne tunni andsin ja keraamikuid ei pidanud ka eriti headeks joonistajateks. (Naeravad.) Mõtlesin, et koos näitust teha ongi vast huvitavam. Mul on olnud üle 30 näituse ja neid vanu töid on üksjagu nähtud. Idee tundus huvitav ja Krisiga uuesti tutvudes hakkas tunduma, et midagi võiks tulla.

Kris Lemsalu: Peaaegu aasta on toimunud Tamara juures ettevalmistust – oleme saanud lähedaseks, võib öelda. Pole sellist ettevalmistust varem kohanud ja kindlasti ei kohta ka edaspidi. Tamara on olnud väga pühendunud.

Tiit Pääsuke: Ma räägin nüüd sulle ühe huvitava fakti. Sa oled esimene, kes saab selle avalikkuse ette paisata. Nimelt, aastal 1985 seisin mina koos Subbi, Keskküla ja Toltsiga siin samas ruumis. Oli nelja maalija näitus. Igaühel olid oma ruumid. Oli avamine, kõigil valged ülikonnad seljas. Grupinäitus oli sel ajal ikka haruldane asi. Mõtlesime, et paneme valged ülikonnad selga nii tähtsa sündmuse puhul. Subbi käis veel kaks korda pildistamas, kuna talle oma nägu esimesel pildil ei meeldinud. Kõik need mu kolleegid on kahjuks lahkunud, olen ainus fossiil. Nüüd aga tuleb puänt: sellel aastal sündis ka Kris.

CV

Tiit Pääsuke

-Esimene isikunäitus 1973 Tallinna Kunstihoone galeriis

-Praeguseks osalenud enam kui 30 isiku- ja grupinäitusel

-1975 ja 1981 Kristjan Raua nimeline kunstipreemia

1978 Vilniuse kunstitriennaali preemia

1992 Konrad Mäe medal

1999 Valgetähe IV klassi teenetemärk

2000 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia

- EKA emeriitprofessor

Kris Lemsalu

- Lõpetanud 2008. aastal Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna

-Õppinud Viini Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna magistriõppes

-Esimene isikunäitus 2012 galeriis Top Spinner Pro Choice Viinis

- Osalenud grupinäitustel Eestis, Taanis, Saksamaal, Austrias, Tšehhis, Šveitsis, Suurbritannias

-Tema esinemine mainekal Frieze’i kunstimessil möödunud aastal New Yorgis pääses messi viie parima teose hulka ning osutus üheks New York Timesi lemmikuks

Tagasi üles