Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Baltimaade värske ühisrinne Veneetsia arhitektuuribiennaalil

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: DAVID GRANDORGE

Küsib Eesti Arhitektide Liidu juht  Katrin Koov, vastab  Balti paviljoni Eesti-poolne kuraator Johan Tali.

FOTO: DAVID GRANDORGE
FOTO: DAVID GRANDORGE
FOTO: DAVID GRANDORGE
FOTO: DAVID GRANDORGE

Massiturismi raskuse all ägav Veneetsia on muutunud iseenda karikatuuriks – endine jõukas kaupmeeste linn, mis kontrollis Vahemere piirkonda (idaturgu) kuni Antiookiani, on tänapäevaks püsielanikest tühjaks jooksnud ning müüb oma kunagist hiilgust tükkhaaval läbisõitjatele. Linnast on saanud kaunis nostalgiline pakend, mida ühepäeva-kruiisijatel lihtne tarbida.

Esmapilgul paistabki linn võrgutav, tihe ja külluslik, ent lähemal uurimisel selgub, et loomulik linnaelu on siit lahkunud ja fassaadide tagant vaatab vastu tühjus, kõdu ja hääbumine. Veneetsia linn vajub nii otseses kui kaudses tähenduses, siin on kõik nüüdisaegse üleilmastunud ja -rahvastatud maailma vastuolud teravalt tunda. Selles kontekstis on ühiskonnakriitiline ja väljapääse otsiv arhitektuuribiennaal päris õige koha peal.

*

-KK: Balti paviljon torkab biennaalil silma julge geopoliitilise seisukohaga, küsides ruumiliste arengute kohta mitte rahvusriikide, vaid laiema regiooni vaatepunktist. Taustal on Veneetsia linn, mille hiilgeaeg oli umbes viissada aastat tagasi, nii nagu Tallinnal, Riial ja Vilniuselgi. Kõigi nende õitseng oli enne rahvusriikide ajastut ning rajanes laiema piirkonna koostööl (Hansa Liit, Poola-Leedu liit). Kas nüüd maailmas ringi vaadates tundub, et rahvusromantiline periood hakkab läbi saama ja regioonid hakkavad jõudu koguma?

JT: Meie näituse leidude põhjal võin tõdeda, et mitte regioon kui poliitiline määratlus ei kogu jõudu, vaid regiooni vormivad rahvusriikideülesed jõud: Põhjamaade pangad, Vene tooraine, Euroopa Liidu regulatsioonid, NATO sõjavägi jne. Mida suurema kõlapinna rahvusriigid suudavad saavutada, seda konkreetsemaid samme suudame astuda. Kui arhitektid disainivad tavaliselt hooneid või planeerivad linnakeskkonda, siis nüüd me otsime järjest enam võimalusi kujundada ka makroskaala protsesse. Arhitektid peavad pääsema tagasi koosolekulaua taha, et jõuliselt kaasa rääkida tähtsate otsuste tegemisel, mis mõjutavad ruumi suures skaalas.

-KK: Teie tiim on hästi suur, kokku üheksa inimest kolmest riigist, kel kõigil pisut erinev taust. Seal on arhitekte, linnaplaneerijaid, kunstiteadlasi. On ilmne, et Balti paviljoni näituse idee ei ole sündinud mitte ühest mõttevälgatusest, vaid on välja kasvanud aruteludest ja pikemaajalisest uurimistööst. Kas oskad nimetada esimesi teetähiseid, millest ühisnäituse idee sündis, ja kuidas teie tööprotsess tervikuna välja nägi?

JT: Regionaalse paviljoni idee sündis väga orgaaniliselt pärast eelmist Veneetsia biennaali, kus ma kureerisin Eesti väljapanekut. Koolhaasi rahvuspaviljonide modernismi põletava sulatusahju pinnalt tekkis väga selge arusaam, et kaasaegse ruumiproblemaatika sidumine tavapärase rahvusriikide näituse formaadiga muutub järjest küsitavamaks. Paljud olulised teemad, mis meid  puudutavad, ei mahu enam ühe riigi piiridesse. Tööprotsess kulges väga sujuvalt: kui me olime paika pannud n-ö tarkvara ehk töö tuumikteksti ja eesmärgi, siis raudvara ehk näited ja eksponaadid tulid juba lihtsalt. Piisas ainult kokku koguda üheksa kuraatori leiud ja erinevad fookuspunktid. Lõppeks on tegu ikkagi grupiekspositsiooniga ühel kindlal teemal, milleks on meie kodukant.

-KK: Millistele järeldustele te oma uurimistöö käigus jõudsite?

JT: Praegu, kui ministeeriumi tasandil liiguvad juba jutud järgmisest biennaalist ja kolme riigi koostööst, mis paljuski tugineb meie ekspositsiooni heale eeskujule, oleme aru saanud, et tööprotsess ei ole veel lõppenud. Olgugi et näitus mõjub terviklikuna, ei taha me lugeda tehtud tööd lõpetatuks, vaid pigem alguseks. Järgmised sammud ei pruugi ilmavalgust näha üldse Veneetsia arhitektuuribiennaalil – võiksime edasi liikuda hoopis Baltimaade kultuuriruumis või astuda näiteks dialoogi Põhjamaadega. Oleme alati pidanud üheks oluliseks eesmärgiks saavutada avatus Baltimaadest rääkimisel.

Oleks lühinägelik praegu joon alla tõmmata ja öelda, et töötasime välja hulga vastuseid või järeldusi, mida on hea asuda ellu viima. Baltimaade kultuuridiplomaatia on praegu veel liiga kitsalt riikidele orienteeritud, samas kui turg, ruum ja materjalikultuur lubaks vaadata olukorda laiemalt. Tuues ainult ühe korra kahe aasta tagant ühised teemad kokku Balti paviljoni, jõuaksime lihtsalt Põhjamaade paviljoni koopiani – kontseptini, mis on praegu kokkukukkumise äärel. Seega tuleb väga skeptiliselt suhtuda algatustesse, mis kopeerivad olemasolevat.

-KK: Väga oluline näituse õnnestumise juures on lisaks tugevale ideele ka meeldejääv ruum. Kuidas te avastasite Veneetsiast sellise rajatise, nagu seda on Palasport Arsenale spordihoone, ja suutsite sellest lühikese ajaga näitusesaali vormida?

JT: Me ei jätnud jonni komistuskivide ees, olgugi et kohaliku kogukonnaga läbirääkimiste peale kulus kõvasti rohkem energiat kui näiteks biennaali ametlike ruumide üürimiseks. Ruumimõju põhjus on lihtne – samamoodi nagu väidame, et Baltimaade ruumimuutusi defineerivad protsessid peavad olema avalikud, peab seda olema ka meie paviljon. Spordihoone on iga päev kasutuses, oleme kohalike elanike ühe vähese «oma» hoone võtnud ühiskasutusse ja suutnud seeläbi näituse panna erakordsesse konteksti – ruum mõjub väga heana just seetõttu, et see ei ole hermeetiliselt eraldatud, vaid on üks osa selle paiga igapäevastest tegevustest. Samamoodi ei ole ka Baltimaad hermeetiliselt suletud ja muust maailmast eraldatud.

-KK: Avamisel tõstsid kolme riigi kultuuriministrid esile teie tiimi tugevust – koostööd rohujuure tasandil. Alt ülespoole liikuvad algatused tunduvad tõepoolest olevat tugevamad ja jätkusuutlikumad. Biennaalile pääsemiseks tuleb aga läbida üpris jäik ja mitmetasandiline bürokraatiamasin. Kuidas teil õnnestus see kübaratrikk – võita kolmes riigis eri aegadel toimunud avalik ideevõistlus ja pääseda ühiselt biennaalile?

JT: Ikka leidus osalisi, kes väitsid, et rikkusime oma tööga kolmes riigis kuraatorivõistluse reegleid. See oligi kogu meie võistlustöö iva. Oli kuulda ka tõrjuvat suhtumist kultuuriministeeriumitest, kuna midagi sellist polnud kunagi varem suudetud teha. Arvati, et teised ei tule kaasa. Kui aga kuraatormeeskond oli juba eos kõik osalised kaasanud (tuumikidee autorid olid Eestist, Lätist ja Leedust), siis jäi ametnikel üle ainult konstateerida fakti ja pärast kolme riigi võistluste võitu kulges kõik juba koostöö võtmes. Leedu kunstimuuseumi direktor ütles ühes vestluses meile väga tabavalt: Balti riikide koostöö on võimatu, aga see, et te seda ei tea, võib tähendada, et see on võimalik.

-KK: Arhitektuuribiennaali peakuraatori Alejandro Aravena sõnastatud  peateema «Sõnumeid rindejoonelt» («Reporting from the Front») avalikustati pisut vähem kui aasta tagasi, aga ettevalmistused algasid paljudes riikides oluliselt varem. Seetõttu oli paras õnnemäng, kas riikide paviljonid saavad üldteemale pihta või mitte. Balti paviljon on minu hinnangul päris hästi n-ö pimedas toas naelapeale pihta saanud. Regionaalareng on kindlasti üks eesliinidest, millega ruumipraktikutel ja -teoreetikutel praegu tegeleda tuleb. Kui nüüd mõelda, kuhu edasi liikuda, siis millega tuleks Balti riikide ühisruumis esmajärjekorras tegeleda?

JT: Kui aus olla, siis oleme neil päevil päris palju kuulnud arvamust, et meie paviljon on justkui anti-biennaal, vastandudes natukene lihtsakoelisele ja sõjakale väljakutsele, mis otsib head ja vastandub halvale, seades väga kindla väärtushinnangute skaala ja otsides projekte, mis seda võimendaks. Meie teema oli paigas aasta aega enne, kui Aravena ametlikult oma osavõttu kuulutas ja peateemaga lagedale tuli. Leiame, et ühisruum ei ole mitte ainult Baltimaade teema, vaid iga kohaliku paiga ülesanne. Sõjakana kõlava rindejoone mõistet lahates tuleb aru saada, et teisel pool rindejoont on samuti ruum ja oma raportid ja kogukonnad. Ei saa vaadata asju ainult ühelt küljelt.

-KK: Eelmisel kuraatornäitusel tegelesite koos Siim Tuksami ja Johanna Jõekaldaga digitaalse avaliku ruumiga, nüüd rõhutatult füüsilisega. Kas siin on tegemist väikese vastureaktsiooniga või hoopis äratundmisega, et füüsiline ruum vajab rehabiliteerimist?

JT: Ühisnimetaja on siinkohal jätkuv huvi ja vajadus tegeleda avaliku ruumiga. Infrastruktuur, mis esmapilgul tundub kogukalt füüsiline, võib näiteks seaduste, standardite ja normide kaudu olla täiesti immateriaalne, nagu tõi välja Ameerika arhitekt Keller Easterling meie paviljoni avaloengus. Oluline on, et infrastruktuur oleks osa avalikkusest ka sel hetkel, mil seda luuakse. Praegu tundub, et muidu nähtamatuna eksisteerivad inertsed struktuurid muutuvad osaks avalikkusest alles siis, kui nad meid alt veavad. Tasuks pilgud pöörata näiteks tohutu nõukogudeaegsete paneelmajade varamu poole enne, kui tiksuv ajapomm jõuab nulli – rehabilitatsiooni asemel sobiks siinkohal «tervislikumad» elukohad!

-KK: Arhitektide tegevusväli üha laieneb, nagu tõestab ka Balti paviljon. Mida arvad autoripositsioonist arhitektuuris – kas see on kaduv nähtus, mille asemele astuvad uued koostöövormid? Millisena näed arhitekti rolli lähitulevikus?

JT: Arhitekti ja autorina ei saa ma oma nimele veel kirjutada pikka nimekirja hooneid võrreldes eelmise põlvkonnaga. Mõned minust napilt kümme aastat vanemad arhitektid on jõudnud ära teha juba elutöö, mis väljendub reas buumiaegsetes hoonetes. Küll aga olen nelja aastaga suutnud kaks korda kõnetada rahvusvahelist arhitektuuriavalikkust kuraatori positsioonilt, tõstatades kriitilisi küsimusi.

Olukorras, kus ehitusturg kuivab kokku, peame olema järjest kavalamad. Usun, et selles olukorras on väga eluterve mitte anda alla arhitektitöö kvaliteedis, vaid kriitiliselt ja kategooriliselt keelduda ehitamast hooneid, mis midagi head juurde ei too. Arhitekt kui ruumist mõtleja kasutab järjest vähem oma tegelikku kompetentsi igapäevaste hoonete rajamisel, kuna turg seda temalt ei nõua. Ehk on aeg oma potentsiaal tööle panna, et selliseid tendentse jõulisemalt mõjutada ja oluliste protsesside juures kaasa rääkida.

Balti paviljoni kuraatorid: Kārlis Bērziņš, Jurga Daubaraitė, Petras Išora, Ona Lozuraitytė, Niklāvs Paegle, Dagnija Smilga, Johan Tali, Laila Zariņa, Jonas Žukauskas.

15. Veneetsia arhitektuuribiennaal on avatud kuni 27. novembrini 2016.

Tagasi üles