«Elavad surnud»
Seitsmes hooaeg, esimene osa, ekraanidel esmaspäeviti kel 22.00 telekanalis FOX
«Elavate surnute» uus hooaeg: rõve piinapidu (2)
25. oktoober 2016, 12:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seitse hooaega on liiga palju. Nii pikk seriaal ei jaksa hoida ei tempot ega sisu ja muutub mingiks lõputuks telenovelaks.
«Halvale teele» kestis viis hooaega ja oligi tagumine aeg ära lõpetada. Kurbuse briljantse seriaali lõppemise üle võitis rõõm, et õigel ajal suudeti punkt panna. «Elavate surnute» seitsmenda hooaja esimene osa paneb mõtlema, kas tegijatel on ikka veel midagi asjalikku öelda.
No on muidugi, sest lugu põhineb ju väga heal Robert Kirkmani ja Tony Moore’i koomiksil. Kirkmaniga tegin mõni aasta tagasi intervjuu, mida võib lugeda siit. Frantsiisi kuulub veel Telltale’i toodetud videomäng, mida võib žanri poolest pidada interaktiivseks jutustuseks. Võiks olla piisavalt ideid, millega uue hooaja avapauk anda. Aga ei.
Seitsmenda hooaja esimene osa ei paku mitte midagi peale inimeste kannatuste detailse eksponeerimise, hirmu, valu ja õuduse sadistlikult detailirohke kujutamise. Kui te just sedasorti pervert pole, kellel selline piinapidu kõhus meeldivad liblikad keerlema paneb, siis võib vaatamata jätta. Muu meil menüüs pole. Eks me näe, kuidas hooaeg edasi kulgeb, aga tõesti, kui see esimene osa vaatamata jääb, ega loo puhul midagi saamata ei jää.
Kuuendal hooajal seriaali toodud Negan (Jeffrey Dean Morgan) on muidugi karismaatiline ka särasilmne motivatsioonikõneleja, kes oma sõnu vana hea Lucille’iga (see okastraati mähitud pesapallikurikas) toetab. Eks pahasid ongi alati lihtsam mängida, see ju vana tõde.
Terves esimeses osas on ainult üks sisulisem hetk: koht, kus Negan sunnib Ricki selle poja Carli kätt kirvega maha raiuma. Tõeliselt vanatestamentlik episood. Siin seab Negan end Jahve rolli, kes nõuab Abrahamilt (aga seriaali-Abraham on juba varem Lucille’i maitsta saanud), et see ohverdaks talle oma poja Iisaku. Iisak on mäletatavasti kohe hakkamas ja haarabki noa, kui Issanda ingel vahele segab.
Nii on ka Rick kohe (või noh, pärast kombepärast kõhklust) valmis kirve käiku laskma, tõestades sellega seda, mida Negan sooviski – ta on valmis alluma ja Negani oma isandaks tunnistama. Aga ongi aeg Rickil karmakaalu kausse tasakaalustada. Mäletatavasti on ta varem tukiga vehkides taskudiktaatorit mänginud ja teisi endale alluma sundinud.
Anname armuaega järgmise esmaspäevani. Kui siis ka piinaporno asemel korralikku draamat ei saa, võib vist loobuda. Seniks vaatame siin Rembrandti maali sellest, kuidas Abraham Iisakut ohverdada püüdis.
