Bassid kui maavärin, lasereid surisemas rohkem kui «Tähesõdades», valgusinstallatsioone mitme galerii jagu. Kui keegi teab elektroonilistest helidest kõike, mida nendest üldse teada saab, siis on see Jean-Michel Jarre.
Kaks tundi tõhusat laserravi (1)
3. november 2016, 11:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees, kes on müünud 80 miljonit albumit ja kes ei väsi üllatamast ka nüüd, 68-aastasena. Muide see, et laval hüppav mees saab järgmise aasta augustis 69, ei paista küll kuskilt välja. Mingi hetk jääbki mulje, et tegu on mõne Ibiza trance’i-DJga, kes hüpleb oma elektroonikapargi keskel rõõmsalt üles-alla.
Ajuti kisub ehk tõesti liiga klubiks kätte. Saku Suurhall on rahvast täis, vabu istekohti ei ole. Või kui, siis mõni üksik. Ja enamik publikust on oma neljakümnendat sünnipäeva juba võrdlemisi ammu pidanud. Mõni vahetab nõutult pilke, kui Jarre tulistab saali oma värskemat loomingut, bassidest tiinet, reivilikult eufoorilist ja rütmilist.
Aga põlvkondadeülene Jarre teab, mida teeb. Lava plingib tuhandetes tulukestes, väga huvitava ning isegi tavatu värvigammaga laserid sähvivad, üks vaimukas ja efektne valgusinstallatsioon ajab teist taga. Jarre tuleb ise vahel rahva ette ja ajab juttu. Suurepärane artist, suurepärane show.
Põhiliselt tuleb esitamisele tema seni kahe viimase albumi materjal, tuurgi kannab ju nime «Electronica». Jarre mängib nende kahe albumi lugusid, aga ilma külaliste vokaalpartiideta. Kui järg jõuab Pet Shop Boysiga koos loodud palani «Brick England», kutsub maestro rahvast püsti tõusma ja end vabalt tundma. Efekt on umbes selline, nagu oleks vannil kork eest tõmmatud. Lavaesine valgub kohe inimesi täis.
Kontserdi kõige efektsem hetk saabub siis, kui lava tehakse pimedaks, Jarre tõmbab kätte kindad ja hakkab mängima laserharfi, mille rohelised neoonkiired kui pillikeeled ulatuvad otse lae alla välja. Ta mängib Armin van Buureniga kahasse loodud lugu «Stardust», mis originaalis oli «Electronica» mõlema albumi peale üks igavamaid, kuid selline variant on küll võimas. Nii efektset pilli polegi varem nähtud!
Esitamisele tulevad ka varasalve lood, «Oxygène 4» ja «Équinoxe 7» näiteks. Veidi tänapäevasemas kuues, rohkem musklit pungitab nendest vastu kui originaalidest. Aga väga hea on.
See on puhas Jarre’i universum, kus huvitaval kombel ongi kuidagi nii, et iga kuulaja on tähtis, iga silm loeb, iga kõrv tähendab.