PÖFFi arvustus. Düstoopiline ulmejutt hirmutab totalitarismiga

«Valge kuningas». Foto: Kaader filmist

«Valge kuningas» («The White King») kisub vaataja painajalikku düstoopiariiki nimega Kodumaa (Homeland).

Avakaadrites avaneb õnnelik pereidüll. Djata (Lorenzo Allchurch) mängib isa Peteriga (Ross Partridge) metsatukas malet, taamal pikutab ema Hannah (Agyness Deyn). Naervatele nägudele heidab varje mäetipus kõrguv Hank – mastaapne talupojaskulptuur, mis tuletab meelde Suure Venna alalist kohalolekut.

Inimesed elavad hirmuvalitsuse all. Kaamerad piidlevad iga sammu, riigile lauldakse oodi. Halvale sõnale, veelgi enam teole, järgneb karm karistus, mis tabab ka Djata isa Peterit. Jäänud emaga kahekesi, paisatakse mõlemad katsumuste kadalippu. Ühelt poolt ajendab lõhki kistud perekonda vankumatu tung Peter päästa. Teisalt ähvardab neid endid riigireeturi staatus.

György Dragománi romaanil põhinev «Valge kuningas» on Alex Helfrechti ja Jörg Titteli debüütmängufilm. Usutava filmimaailma loomiseks on kokku sulatatud totalitaarsetelt režiimidelt laenatud sümbolid ja tõekspidamised. Seejuures ei ole üle võetud vaid hirmukultust. Silma jäävad kommunistlikust õnneretoorikast laenatud viljapead, seltsimehelikkus, lillelised kleidid, uudishimulik külaatmosfäär.

Justkui lisandusena orwelliliku tonaalsusega ulmefilmidele õhkub «Valgest kuningast» teatavat helgust. Inimestes on abivalmidust, kriitikavõimet, vähestes isegi mässumeelsust.  Seega, tegelased ei ole kaotanud inimlikku mõõdet. Ühelt poolt annab see lootust inimlikkusele. Ometigi langeb inimvääriline kohtlemine osaks vaid kehtiva režiimi püüdlikemaile häälekandjaile, mis muudab «Valge kuninga» hingekriipivaks ebaõigluse presentatsiooniks.

«Valge kuningas» on sünge mõistujutt, mis hoiatab inimkonda potentsiaalsete ohtude eest ja tuletab meelde elu põhiväärtusi.

17. novembril Tallinnas ja 21. novembril Tartus

DEBÜÜTFILMIDE VÕISTLUSKAVA

«Valge kuningas»

Režissöörid Alex Helfrecht ja Jörg Tittel

Suurbritannia

4/5