Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

PÖFFi arvustus. Läti panus Balti küüditamistriloogiasse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Peategelane Melanija Vanaga (Sabine Timoteo) Siberis. | FOTO: stseen filmist

Läti kinodes 1. novembrist jooksev «Melanija kroonikad», mille maailma esilinastus oli sel nädalal Tallinnas, paneb punkti ühele isetekkelisele triloogiale. Nelja aasta vältel on igast kolmest Balti riigist kinolinale tulnud oma küüditamisfilm, milles lugu jutustatakse ühe naispeategelase kannatuste kaudu.

Kõigepealt leedu koolitüdruku Marija küüditamisrongilt põgenemise lugu 2013. aastal linastunud «Ekskursandis». Siis noore eesti naise Erna lugu 2014. aasta filmis «Risttuules». Ja nüüd läti lehetoimetaja Andrejs Vanagsi 35-aastase proua Melānija Vanaga mälestused Lätist.

Üsna ootuspäraselt viiakse «Melanija kroonikate» vaataja kõigepealt 1941. aasta juunihommikul ühte sõjaeelse Balti eliitpere magamistuppa. Sealt kisuvad Nõukogude soldatid jahmunud pererahva välja ja toimetavad nad veoauto kastis raudteejaama.  Naised lastega eraldatakse meestest ja kõik topitakse loomavagunitesse.

Järjest tuttavad elemendid, mis toovad ühteaegu hinge abitut viha ja kurbust ning teisalt meelde varem kuuldud-loetud küüditamislugusid. Vanaga silme läbi lisanduvad veel mõned mälupildid.

Näiteks šokis proua, kelle algne «meid lastakse niikuinii maha»-apaatia oma laste suhtes muundub peagi sellise taseme meeleheiteks, et ta lõikab sealsamas loomavagunis järglaste kõrid läbi. Või vaatepilt metsas jalad laiali vene külamehe all lebavast naisest, kes tuhmil pilgul määramatusse vaadates järab leivatükki, millega nälginud kommunismiohvrit «andumise» eest premeeriti.

Hoolimata leevendamata näljast ja vene külameeste-kolhoosnike korduvatest vastavasisulistest ettepanekutest Vanaga ei andu. Ega luba ka oma pojal süüa seakartuleid venelaste solgiaugust. Saatuse ees abituna saab Vanaga põhiliseks relvaks paindumatu uhkus, mille ta säilitab nii näljast ja haigusest tuikudes kui ka Siberi külalaste mõnituste saatel paljajalu lumes kõndides.

Nagu filmi autorid juba enne selle väljatulekut meedias lubasid, oli nende eesmärk näidata murdumatut ohvrit. Lugu läti naistest, kes jäid ellu hoolimata sellest, et nõukogude võim võttis neilt tuleviku, parimad aastad, kodud, abikaasad, lapsed, kodumaa ja tervise. Naistest, kes jäid ellu, tagamaks, et ka tulevad põlved mäletaksid, mida nende rahvaga tehti.

1997. aastal surnud Melānija Vanaga oli ka päriselus üks selline. Ta mitte ainult ei elanud Siberit üle, vaid pani kannatused kirja päevikusse, mis 1991. aastal pealkirja all «Ootamatult kurjategijad: 16 aastat Siberis» trükivalgust nägi. Cēsise turismiinfo andmeil on tollele naisele pühendatud ka väike muuseum Amata koolis.

Paistab üsna vaieldamatu, et lätlastele oli seda filmi vaja: praegu on «Melanija kroonikad» lõunanaabrite lõppeva aasta vaadatuim film. Nagu režissöör Viestur Kairišs PÖFFi pressikonverentsil tunnistas, on Ukraina kriis andnud filmile hoopis teise konteksti, kuid tööd alustati varem. Arvata võib, et pigem oli ettevõtmine algselt seotud tänavu suvel möödunud juuniküüditamiste 75. aastapäevaga.

Eestlasena võib seda vaadata, aga väga kõrgeks ootusi ajada ei tasu. Teema väärib meie ajaloo seisukohast au sees hoidmist, aga film pole mitte just päris Andrzej Wajda «Katõni» klassis. On muidugi maitse asi, kas juba iseenesest nii hirmsale loole on vaja veel lisada draamat kogu filmi mustvalgeks tehes või ega mõni taigavaade ehk liiga pikale veni.

Raske öelda ka, kuivõrd kasulik abivahend võiks «Melanija kroonikad» olla siinse ajaloo laiemal tutvustamisel. Tundub, et näiteks iiri või hispaania kinoline võiks vajada tiba rohkem lisainfot kui tekstid filmi alguses ja lõpus. Samuti võiks Kirde-Euroopa keeli mitte nii hästi tundvale inimesele ingliskeelses tõlkes vihjata, millal räägib tegelane läti, millal soome, saksa või vene keelt.

See, et enam-vähem ühel ajal tehti üksteisest sõltumatult kolm samal teemal ja ühes võtmes filmi, näitaks justkui midagi ka Baltimaade kohta. Ühelt poolt seda, et hoolimata pisikestest nüansierinevustest mõeldakse Eestis, Lätis ja Leedus üsna ühes rütmis. Teisalt aga ka seda, et võib-olla ei pööra me üksteise tegemistele piisavalt tähelepanu.

Arvestades, et juuniküüditamised ei puudutanud mitte ainult kõiki Baltimaid, vaid veel paljusid rahvaid moldaavlastest korealasteni ning ingerlastest kalmõkkideni, leidub kindlasti ainest tulevikukoostööks. Kui eesmärgiks võtta maailma harimine, siis äkki koguni Hollywoodi tegijate abiga, et traagilist sõnumit ei varjutaks sellest veelgi traagilisem hangunud mustvalgus.

Enne seda saab neist ühe riigi filmidest aga Balti küüditamiste tetraloogia. Nimelt teevad leedulased neljandat samasugust filmi, mille pealkirja «Ashes in the Snow» («Tuhk lumes» – toim) võib IMDB andmebaasist juba leida. Selle tuleval aastal linastuva filmi peategelane on juuniküüditamise tõttu Leedu toonasest pealinnast Kaunasest Siberi armetusse sattuv 16-aastane Lina.

*

«Melanija kroonikad» linastub kolmapäeval kell 17.45 Tallinnas Solarise Apollo kinos

3/5

Režissöör: Viestur Kairišs

Riigid: Läti, Tšehhi, Soome

Tagasi üles