Guido (Matías Marmorato) ärkab hommikuti ema kõrval. Seejärel ajab vormiriided selga, teeb emale ukselävel kohmaka põsemusi ja läheb putukatõrjujana leiba teenima. Õhtuti naaseb koju, võimuka ema tiiva alla.
Pärast ema ootamatut surma kaotab Guido ainsa pidepunkti. Masendunult, suutmata eluga toime tulla, kolib mees odavasse üürituppa, lakkamatu lastekisa, jutupomina ja eluraskustes vaevlevate tegelaste keskele.
Santiago filmifestivalil parima Tšiili filmi auhinna võitnud «Prussakas» («El fumigador») viib vaataja prussakahävitaja halli maailma. Päeval kolistab Guido ringi putukahävitusvarustusega, õhtuti istub sotsiaalmaja meenutava elupaiga ühisköögis. Toimuvat antakse edasi läbimõeldud tunnetusega. Ühel hetkel kohmitseb Guido üldkasutatava vannitoa põrandal, tualettpotirivi taustal. Paar sekundit hiljem sööb vaikides makarone.
Montaaž põikleb pealtnäha sobimatute kaadrite vahel, andes edasi kujutatava maailma räpasust. Putukad, madalate hügieenistandarditega tualettruumid ja päevinäinud motellitoad loovad mustusest võidunud terviku. Justkui oleks terve Guido maailm kaetud mürgise putukavine kihiga.
Sünkjas atmosfäär toetab toimuvat, muutes olukorra veelgi mornimaks. Guido ei ole pahatahtlik, ent tema suutmatus sotsialiseeruda ning enda ja teiste eest seista teeb mehest keerulise, omal moel isegi ohtliku karakteri. Harjunud ema manitsuste ja range käega, ei suuda ta iseseisvalt toime tulla. Ei oma tunnete, töökaaslaste ega ka iseendaga. Ta istub tühjas ruumis, ema hommikumantel seljas, siis lürbib odavas striptiisiklubis õlut, taustal kõlamas laulufraas: «Oh mamá, oh mamá».
Varasemalt lühifilmidele keskendunud Tšiili režissöörid Francisco Hevia ja Vinko Tomičić loovad oma debüütmängufilmiga kurbkummalise vaatemängu, avades tee sotsiaalselt olulistele mõttekohtadele. Teemadest läbivaim on abitu memmepoja kultus. Me võime Guido teguviisi hukka mõista, mõttes karjuda, ent saame me teda süüdistada? Ta lihtsalt ei oska teisiti. Kardab. Vaatab, kuidas tema uus sõbratar sõprade poolt jalge alla trambitakse, ent ei julge teha midagi muud kui minema joosta. Kuni hetkeni, mil temast endast võib saada ründaja.
«Prussakas» on detailideni välja joonistatud episood ühe mehe eluteekonnast. Hevia ja Tomičić on tasakaalukad vaatlejad, põimides filmi olukordi, kus Guido on nii kurjategija kui abivajaja rollis. Sel viisil kordab film igihaljast tõde: pole olemas läbinisti head ega halba inimest. Kõik tegutsevad vastavalt oma sisemisele kompassile. Paraku puuduvad sel kompassil universaalsed standardsed suunanäitajad, sest nende häälestajateks on kasvukeskkond ja lähedased.
24. novembril Tartus ja 25. novembril Tallinnas
DEBÜÜTFILMIDE VÕISTLUSKAVA
«Prussakas»
Režissöörid Francisco Hevia ja Vinko Tomičić
Tšiili-Argentina
4/5