Eesti iseseisvusvõitluse epitsentris

Vladimir Juškin esiltemas oma raamatut. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Veerandsada aastat Eesti iseseisvuse taastamisest hakkab ümber saama. Sel puhul on ilmunud uusi kogumikke ja autoriraamatuid, mis seda ajaloolist hetke mälestuste, tõlgenduste ja käsitlustega ümbritsevad. 

Loetlegem neid: «Kuidas me pääsesime helgest tulevikust» (koostajad Arvo Junti, Peet Kask, Rein Ruutsoo), «Olid alles ajad! Taasiseseisvunud Eesti Vabariik 25» (koostaja Helen Lausma-Saar), Aadu Jõgiaasa «Veretu võitlus Eesti eest 1991», «Eesti iseseisvus võideti Moskvas» (koostaja Jüri Kraft), Jari P. Havia, Hannu Oittineni «Ratkaisun vuodet. Naapurimme Viron tie istenäisyyden palauttamiseen». Teist nii mahukat päevikut sellest ajast, veel enam, seestpoolt, otse epitsentrist vaadatuna, nagu seda on Edgar Savisaare valitsuse nõuniku Vladimir Juškini oma, aga ei ole.

Tegelikult peakski seda lugema paralleelselt Savisaare enda mammutteosega «Peaminister» (2004), sest Juškinile oligi «valitsus» suurelt jaolt Savisaar, kelle «kärsitu iseloom» määras kaheks aastaks Juškini elu «sisu ja rütmi» (lk 18). Juškini enesetutvustusest ilmneb, et ta on pärit Nõukogude Liidu Raketivägede Akadeemias õpetanud ohvitseri perest. Ka Juškin ise on lõpetanud kõrgema tehnikaülikooli raadiolokatsiooni erialal ning saanud sõjaväelise lisaerialana õhutõrje-raketikompleksi  sihturohvitseri paberid ja auastme. Vahepeal tutvus ta aga «heledapäise eestlannaga» (cherchez la femme!) – abielu, mis tõi Juškini Eestisse ja andis talle ühtlasi uue kodumaa. Maailm on väike ja tuleb välja, et mind seob Juškiniga omakorda  Kasahstanis paiknev Sarõ-Šagani polügoon. Käisin seal oma sõjaväeteenistuses autojuhina 1967. aastal õhutõrjekomplekside õppelaskmistel. Nägin päris lähedalt, kuidas sihturohvitserid ei saanud lokaatoriekraanil kokku viia piloodita sihtmärki ja patareist startinud raketti S-75 või S-125, nii et see maandus suure pauguga stepis mõni kilomeeter eemal patareide «rindejoonest». Loodan, et Juškinil laskmine õnnestus ja ta ei pidanud oma väeosaga polügoonil «praadimisele» jääma. Veel saame teada, et ajal, mil Juškin juba Eesti Vabariiki taastas, lõpetas ta kõrgema parteikooli – tähenduslik fakt ajast, mil suurem jagu eestlasi oli 1989. aastal sellesama partei liikmepileti lauale pannud.