Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miks on kinos mugavam istuda kui teatris? Kalibreeritud tagumik testis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
NO99 tribüün. Hendrik Alla testis Eesti etendusasutuste publikutoole. | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Ma armastan samavõrra nii teatri- kui filmikunsti. Aga minu tagumik ja tagajalad armastavad kino rohkem.

Kogemused näitavad, et üldjuhul kipuvad istmed teatrisaalis olema kitsamad ja napima põlveruumiga kui kinodes, ehkki kinopilet on teatripiletist mitu korda odavam. Istmete erinevusel on mitu objektiivset põhjust. Paljude teatrite saalid on ju arhitektuuriliselt väärtuslikud, ei kujuta ette moodsaid kinotoole näiteks Estonia või Vene Teatri ajaloolises saalis.

Esimesed spetsiaalselt teatri tegemiseks ehitatud majad ilmusid Euroopasse Elizabethi ajastu Inglismaal. 1599. aastal ehitatud Shakespeare’i Globe’is olid jõukama publiku jaoks ette nähtud rõdud, aga tagumiku toetamiseks oli vaid kitsuke õrs – Elizabethi ajastu mood nägi meestele ette võimsaid puhvpükse ning naised kandsid vateeritud puusapolsterdusi, sellistega korralikult istuda ei saagi. Muide, mida kallim koht, seda viletsam oli sealt vaade lavale, teatrisse mindi ikka ennast näitama. Lihtrahvas võttis platsi parteris, kus polnudki mingit istumisvõimalust, surematuid tragöödiaid vaadati püstijalu. See-eest oli võimalik etenduse ajal lasta hea maitsta tumedal õllel ja austritel. See komme on nüüd tänapäeva kinos lahutamatu limonaadi ja plaksumaisi näol. Apollo Mustamäe kinos on mõnel toolil isegi söögilauad küljes, et einestades filmi vaadata.

Inimesed ongi suuremad

USA etendusasutuste arendusfirma Theatre  Projects  Consultant uuris, kuidas on viimase saja aasta jooksul Ameerika teatritoolide mõõtmed kasvanud. Sama suurele põrandapinnale mahub tänapäeval umbes kaks korda vähem toole kui 19. sajandi lõpus. Pole midagi teha, inimesed muutuvad suuremaks, see näitaja on korrelatsioonis samas uurimuses välja toodud andmetega ameeriklaste rasvumise kohta.

Eestlastega on sama lugu. Parafraseerime Jakob Hurta: «Kui me ei saa suureks arvult, võime saada suureks kogult!» Eestlased ongi kogukas rahvas. Sel suvel avaldatud rahvusvahelise uuringu järgi kuulume maailma pikimate rahvaste hulka, hoides kolmandat kohta nii naiste kui meeste arvestuses. Enam kui 100 aasta jooksul, mis on möödas Estonia teatri avamisest, on meie keskmine kasv kõvasti tõusnud. Meeste puhul 167 sentimeetrist 180 sentimeetrini, naistel vastaval 157 ja 169.

eLife uuring näitab, et Eesti meeste ja naiste keskmine kasv on 100 aasta jooksul oluliselt tõusnud. / Postimees.ee

Tüsedust on ka juurde tulnud. Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 2014. aastal tervelt 52 protsenti 16–64-aastastest Eesti meestest ja naistest ülekaalus või rasvunud. Ise mahud ehk kitsamale toolile ära, aga kui naaber hakkab üle käsitoe valguma, on ikka ebamugav.

Suured ja väikesed, pehmed ja kõvad

Postimees võttis vaatluse alla 40 Eesti teatri- ja kinosaali ning uuris välja, kui palju on publikul tagumiku-, õla- ja jalaruumi. Pilt on väga kirju, alates kitsastest plastist staadionitoolidest kuni hiiglaslike, tähelaeva komandöri vääriliste tugitoolideni. Muidugi tuleb silmas pidada, et lisaks mõõtmetele mõjutab istumise mugavust ka käetugede asend, seljatoe kalle, tooli polsterdus ja muud ergonoomilised näitajad. Aga juba paarisentimeetrine vahe, eriti kitsamate toolide ja istmeridade puhul annab end valusalt tunda.

Teatri- ja kinotoolide mugavuse erinevust seletab Apollo kinode juht Ivar Vendelin nii: «Eesti teatrid töötavad enamasti riigi dotatsioonil ja neil läheb 99 protsenti aurust tüki väljatoomise peale. Neil pole vaja mõeldagi saali kontseptsiooni arendamisele, sest saalid on niikuinii välja müüdud. Proovige vaid Linnateatrisse piletit osta. Nõudlus ja pakkumine panevad tavaliselt selle asja paika. Kui riik maksaks mulle iga kuu piisavalt palju raha, siis oleksin kah võib-olla natuke mugavam ega näeks vaeva saali arendamisega.»

Teatri NO99 kommunikatsioonijuhil Kätlin Sumbergil on samale küsimusele teine vastus: «Kuna teater NO99 sõltub väga suures mahus teenitavast omatulust, siis tähendaks laiemate istmete paigaldamine ja seetõttu kohtade arvu vähenemine paratamatult märgatavat hinnatõusu. Kuid kuna surve hinnatõusuks on niigi väga suur ja usume, et oleme selles saavutanud oma publiku taluvusvõime piiri, ei soovi me seda teed minna.»

Modulaarsus on moes

Uuemates, black box tüüpi teatrites, nagu näiteks Vaba Lava ja NO99, on toolidega tribüünid valitud nii, et seda saaks vajadusel kokku lükata või vaatajad kahele poole näitelava paigutada. Konfigureeritav lahendus ei saa aga olla tingimata nii mugav ja avar kui statsionaarselt põranda külge kinnitatud tugitoolid.

NO99 pakub oma publikule istmiku parkimiseks vaadeldud saalidest pea kõige väiksemat, vaid 41 x 41 sentimeetrist pinda (Vene teatri väikeses saalis on 40 x 40 cm mõõduga istmed, aga seal on tegemist lahtiste toolidega). Joonistage selline ruut paberile ja tundub, et polegi nii vähe. Aga asi muutub, kui peate sellel pinnal püsima liikumatult kaks tundi, jalgu sirutama või püsti tõusma mõistagi ei pääse. Vanad teatrihundid teavad, et NO99s tasub pilet soetada serva peale või täpselt keskele, kus tribüünide liitekoht 8,5-sentimeetrisele istmevahele mõne päästva tolli juurde lisab.

NO99 sai uued toolid 2014. aastal, sest vanade väljavahetamist nõudis päästeamet. Lahenduse tarnis riigihanke võitja, Lõuna-Korea firma Unitech System. Sumbergi sõnul pole külastajad otsesõnu teada andnud, et istmed oleksid ebamugavad, küll on seda teinud mõned teatritöötajate sõbrad. «See on müstika, sest mõõtude järgi on kõik endine nagu eelmise tribüüni puhul. Lihtsalt tribüün on uuem, pehmem, tänapäevasem ja nõuetele vastav.»

Sama Lõuna-Korea firma valmistas istmelahenduse ka värskelt avatud NUKU Ferdinandi saali. NUKU juht Joonas Tartu ütles, et eeskuju võtsid nad just NO99 istmetest. «Me proovisime seda NO99 istet, tundus, et kvaliteet on täitsa OK. Alguses ütlesimegi ehitajale, et olgu sama tool, aga ehitaja vastas, et ärge tahtke sama tooli, ka Koreas on asjad edasi arenenud. Meie istmed on erinevad. Käärid turul pakutava vahel on väga suured. Üpris sarnase lahenduse meie saali omaga oleks võinud ka neli korda kallimalt osta.»

Postimehe katseisikud on kinnitanud, et NUKU uued on toolid märksa mugavamad kui NO99s. Laiust on tervelt 13 cm enam, mis siis, et 80 protsenti NUKU külastajatest on lapsed.

Hea näide sellest, kuidas ajalugu mõjutab publiku istumismugavust, on Ugala. «1981. aastal valminud Ugala sisekujunduse autor on Mait Summatavet ja tema projekteeris sinna ka toolid. Uued toolid valmistatakse täpselt samasugused. Need on väga mugavad!» kiitis Ugala juht Kristiina Alliksaar. Viljandi teatri suures saalis on varasemaga võrreldes sama ridade arv, aga kohti tuleb juurde. Teatrikülastaja saab nende mugavust testida kevadel 2017, kui Ugala maja taasavatakse.

Ajaloolistes teatrisaalides on saali paigutus ja põranda tõus tihti hoone arhitektuuriga määratud. Estonias näiteks on nii mitme erineva suuruse ja jalaruumiga toole, et ühte näitajat pole võimalik välja tuua. Selle uurimuse jaoks sai mõõdetud parteri keskel asuvat tooli, aga mujal saalis võivad need teistsugused olla.

Vanema venna vanad püksid

Mõned peavad läbi ajama toolidega, mis teistele väikseks jäänud nagu suure venna vanad püksid, ja on selle üle rõõmsad. Kui kauem tegutsenud kinod oma toolid järjest uhkemate vastu vahetavad, õnnestub sellest kasu lõigata teatritel. Näiteks Tartu Uues Teatris on kahte tüüpi toole, suuremad ja väiksemad. Need suuremad saadi Forum Cinemast pärast saali uuendamist.

«Kinotool sobib väga hästi teatrisaali ja taaskasutusega läks meil hästi,» ütles Tartu Uue Teatri projektijuht Marie Kliiman. «Need on muidugi suured toolid ja publikut niipalju saali ei mahu, aga me kasutame vajadusel lisaridasid ja seal on siis need väiksemad ja ebamugavamad toolid.» Tõsi, neil toolidel pole enam küljes kinotooli jaoks kohustuslikku joogitopsihoidjat. Eelviidatud Theatre Projects Consultanti uuringust tuli välja, et kui sellest loobumise hinnaga võiks saali terve rea toole juurde panna, siis Ameerika kinoteatrid seda mingil juhul ei tee.

Theatrumis on kolme-nelja erinevat suurust toole, mida kasutatakse lavastuste puhul eri asetuses, seega võib ka jalaruum võib erineda. Kui külastajal veab, saab seal istuda veel vanadel, käsitsi valmistatud Estonia teatri toolidel. «Saime toolid kingiks Tallinna Muusikakeskkoolilt, nemad omakorda Estonia teatrist ning edasi liiguvad toolid need Viljandi Ugala vanasse majja,» ütles Aive Sarapuu Theatrumist.

Miks kinod oma sisseseadet usinamalt uuendavad ja sellesse rohkem investeerivad, seletab Vendelin kinodevahelise konkurentsiga: «Kino on sajaprotsendiliselt äriasutus, mis sõltub sellest, kui head on nende filmid ja saali kontseptsioon.»

Seega on publiku mugavus pildi ja heli kvaliteedi kõrval üks neid aspekte, milles kinod omavahel võistlevad. Kui Apollos jookseb Brad Pittiga film, siis näitab seda ka Kosmos IMAX ja Forum Cinemas ning kõigil tuleb välja mõelda see miski, millega klient enda juurde meelitada. Aga Linnateatril pole seda hirmugi, et näiteks Estonia hakkaks korraga nende «Köstrit» mängima. Ning Estonia ei pea omakorda kartma, et Von Krahli trupp äkki konkureeriva «Rigolettoga» välja tuleb.

«Võib-olla on Eesti teatriklient natuke teistsugune kui kinokülastaja,» arvas Vendelin. «Äkki on isegi äge, kui istud kuidagi ebamugavalt ja vaatad etendust.»

Ei ole äge, ütleb teatriarmastaja minus. Ta tahab ka mugavalt istuda.

Mehed, istuge korralikult!

Ühel Vaba Lava etendusel juhtus selline lugu. Siinkirjutaja oma 180 cm ja 95 kg juures võib olla mitte kõige siredam, aga on täiesti keskmine eesti mees. Minu kõrval istus mu abikaasa ja tema kõrval omakorda küll kõhnem, aga korvpallurikasvu džentelmen. Mingil hetkel juhtis abikaasa mu tähelepanu sellele, et me – mehed kahel pool teda – olime oma jalad laialt harki ajanud (no muidu ei mahu ju ära) ja tema niigi ahtakest personaalset ruumi veelgi anastanud. Ausõna, pärast seda vaatan hoolega, kuhu ma oma põlved topin, olgu siis nii ebamugav kui tahes.

Kitsaste istmetega saalis kasutavad kogenud teatrikülastajad veel sellist nippi: üle ühe katsub üks inimene eespool istuda ja end ettepoole kummardada, tema kõrval istujad jälle tahapoole nõjatuda. Mõne aja pärast vahetavad kõik tasahilju asendit ja nii ei jää sundasendist kere kangeks.

Tagasi üles