Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tuul raamatulehtedes ja veemuusika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vladimir Tarasov (1947) Veemuusika. 1992 Heliinstallatsioon | FOTO: Kumu

Vladimir Tarasovit teavad paljud melomaanid 1970ndate aastate Leedu päritolu trio Ganelin-Tarasov-Tšekassin trummarina. Vinüülifriikide seas on hinnas mitmed nende plaadid, mida 1980ndatel avaldas Nõukogude ainuke plaadifirma Melodija. Enne kui neist riikliku filharmoonia esindusbänd sai, näitamaks maailmale, et ka teisel pool raudset eesriiet tehakse moodsat avangard-jazz'i, olid nad läänes juba kultusstaatuses, siinpool aga ametlikult olematu bänd. Nii olematu, et kui neid 1971 Lääne-Berliini Miles Davist soojendama kutsuti, niimoodi N Liidu kultuuriministeeriumist vastatigi.

Vladimir Tarasov Esimene jõgi. 2007–2016 Videoinstallatsioon | FOTO: Kumu
Vladimir Tarasov- Maki helitapeet, 2015, video | FOTO: Kumu

Tänapäevase, elektroonilise muusika rütmipsühhedeelia, breikide ja fraktaalide ning masinhektika peal üles kasvanud kuulaja jaoks pole need plaadid oma mõjuvust kaotanud. Akadeemilise hariduse ning sümfooniaorkestri kogemusega trio ei nimetanud end ei džässiks ega avangardiks, vaid polüstilistiliseks muusikaks, kasutades kompositsioonides elemente nii folgist, klassikast kui džässist. Võib vaid ette kujutada, kuidas see omaaegses normaliseeritud kontekstis kõlada võis – nagu hullumeelses, nagu apokalüptiline visioon Süsteemi hävingust või hoopis nagu intensiivne droog.

Ka mõne sama perioodi eesti bändi kohta on huvitav märkida, kuidas vormiliselt filigraanseks arendatud instrumentaalne muusika väljendas sõna otseses mõttes «hääle puudumist» ning kuidas kultuuriline repressioon loomingulisusele paradoksaalselt viljastavalt mõjus. Vladimir Tarasov trummarina ei ole turvalist rütmimustrit tagav ansamblimuusik, vaid ta kasutab löökriistu mingi psühhofüüsilise maksimumini. Konventsionaalsetest muusikavormidest avaram helikäsitlus iseloomustab kogu tema tihedat diskograafiat – üle saja albumi –, esinemisi ning laiendatud muusikalisi praktikaid, mis asetuvad tänapäevasesse sound-art'i valdkonda.

Tarasovi näitus «Veemuusika ja teisi pilte helist» Kumus on seotud muuseumi pikemaajalise kuraatoriprogrammiga, mille raames korraldatakse helikunsti ja sellega külgnevate praktikate näitusi. Kati Ilvese ja Ragne Nuki kureeritud «Sünkroonist väljas» aastal 2013 tutvustas Eestis esmakordselt muuseumikeskkonnas helikunsti mitmekülgset loomust. Kaks aastat hiljem toimus «Vaikus on kuldne», mis käsitles läbi Ilmar Laabani ja temaga seonduvate autorite heli suhteid keele ja tekstiga. Möödunud aastal toimunud jaapanlase Ryoji Ikeda «Supersümmeetria» näitas kaasaegse helikunsti tipptegija tehnoloogiliselt ülikeerukat heli- ja videoinstallatsiooni. Vladimir Tarasovi soolonäitus jätkab seda rida, muutes taas ühe Kumu galerii helisevaks ja kõlavaks võlukeskkonnaks. Näitusetervik on komponeeritud eri aegadel tehtud ruumi- ja videoinstallatsioonidest, andes õpetliku ülevaate, kui erinevaid võimalusi on heli ja muusika kasutamiseks.

Näituse keskne teos on sellele pealkirja andnud «Veemuusika», paraja orkestri jagu olmelisi plekkanumaid, millesse erilisest sprinklersüsteemist langevad veetilgad tekitavad minimastliku helistruktuuri. See teos summeerib kindlat suundumust alates eelmise sajandi 60ndatest, lähenemist, mille algust kehastab suurkuju John Cage’i ideestik. Mittemuusikaliste helide kuulamine muusikana, zen-budismiga seostuv spirituaalsus, teadvustamine ja teadlikkus, füüsilise ja orgaanilise maailma rütmimustrid ja kõlaväljad, süvakuulamine kui subjektiivse ajataju muundaja, igavuse seisundist uue meelelise tähenduslikkuse ilmumine, heli kui materiaalsusest sündiv, ent eeterlikuna tajutav kahe reaalsuse vahendaja, looduspoeesia. Kuna resonaatoritena toimivad plekknõud on häälestatud ja heli sündimine toimub vaataja silme all, on tegu just sellesse konkreetsesse ruumi ja ajahetke jääva kordumatu kuulamiskogemusega.

Tarasovit seob eluagne koostöö ja mõttekaaslus ühe tuntuima nõukogudeaegse avangardkunstniku Ilja Kabakoviga. Koos on nad loonud paviljoni 19. Veneetsia biennaalile ning tihti on Tarasov loonud Kabakovi installatsioonidel heliosa. Selle koostöö täiendusena käsitleb Tarasov mitmeid kultuuriloolisi teemasid, ammutades ainest nii ida kui lääne filosoofiatest ja religioonidest. Tosina Kumus näitusetervikuks orkestreeritud teose hulgas üks poeetiliselt mõjusamaid on «Šehhina», kus raamatute ja õhu kokkupuutel tekkiv õrn heli rõhutab ajaloo ja teadmiste habrast, ajutist ning kaduvat olemust.

Näitus

Vladimir Tarasov

«Veemuusika ja teisi pilte helist»

Kumus avatud 12. veebruarini

Tagasi üles