Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Enn Kunila: kunst, mida ei näidata, on surnud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

«Siin teist tunnet kui suurepärane ei saagi olla, see on uhke tunne,» tunnistab kunstikoguja ja ettevõtja Enn Kunila särades. «Firenze on meid väga hästi vastu võtnud, linnapea oli kohal, vähe sellest, ta tundis kunsti vastu ka huvi. Siin on näha, et eesti kunstist ollakse väga huvitatud ning ausalt öelda läheb see korda ja liigutab väga.»

Enn Kunila eelistab jääda varju, räägib naeratus hääles ning on äärmiselt tähelepanelik ja hoolitsev. Oma oleku poolest meenutab ta Arvo Pärti.

«Tähtis on Eesti kunsti välja viia, kirjutada Eesti kunst Euroopa kunstilukku selliste tähtedega, mida see kunst tegelikult väärib.» Kui Enn Kunila seda keset renessansi sünnilinna lausub, siis on tema hääl siiras, ta tõesti mõtleb seda tõsiselt.

Eesti kunsti suurnäitus Novecento kunstimuuseumis on teoks saanud just tänu Enn Kunilale, tema on idee autor ning tema kollektsioonist on pärit ka kõik teosed. Tõsi, näitusepinna on Firenze linn eestlastele andnud tasuta, kuid kõik muu, reklaamid ja inglise-itaaliakeelne kataloog on Kunila korraldatud. «Eks see ole kulukas küll. Tasuvusest pole siin võimalik rääkida, see on lihtsalt missioon.»

Näituse korraldamiseks kulunud raha eest saaks vabalt osta paar tööd, näiteks ka mõne Kunila lemmikkunstniku Konrad Mäe töö. «Aga see pole tähis. Sest tähtis on viia Mägi maailma, sinna, kus on tema koht.»

Kuigi näituse ideest kuni avamiseni kulus vaid poolteist aastast, ei tähenda see sugugi, et välisnäituse tegemine Euroopa südames, eriti tunnustatud kunstilinnas, oleks läinud lihtsalt. «Kerget ei olnud siin mitte midagi,» lausub Kunila. «Siin ainult tahtmisest, unistamisest ei piisa. Sa pead leidma partnerid, kes sind siia tahavad. Selleks on omakorda vaja meeskonda ja vahendajaid, seekord läks meil õnneks. Suure töö tegid ära Eesti aukonsul Firenzes Luigi Cecchini ja Ülle Toode.»

Küsimusele, miks Firenze, vastab Kunila nii: «See on Itaalia kunstipealinn, üks kolmandik maailma kunstiväärtusi asub Firenzes. See fakt räägib iseenda eest. Siin on kunsti küll palju, kuid mitte sellist, seetõttu meie kunst haarab neid ning pakub elamusi. Kunsti on maailmas üldse palju. Aga sellist kunsti, kus sa saad elamuse, pole palju, sest kõrghetki on elus üldse vähe.»

20. sajandi tutvustamisele keskenduva muuseumi soov oli näha Eesti kunsti kuni aastani 1940. See sobis väga hästi, sest Eesti kunsti kuldaeg on Kunila kogus väga hästi esindatud.

Kaks ja pool kuud avatud näitusel on eraldi saal pühendatud Konrad Mägi maalidele. «Olin 2015. aastal Roomas toimunud näituse ajal palju aega saalis ja jälgisin publikut. Nägin, et inimesed leiavad parima üles. Midagi pole teha, Konrad Mäe maalide ees oli alati kõige rohkem inimesi. Minul on selle üle väga hea meel, sest Mäe on ka minu vaieldamatu lemmik.»

Üks põhjus, miks Konrad Mägi ja ka Ants Laikmaa maalid itaallasi köidavad, on kindlasti ka see, et neil töödel on kujutad neile tuttavaid maastikke. «Nad näevad oma maad põhjamaalaste pilgu läbi.»

Konrad Mäe töödest, täpsemalt maalist «Merikapsad» vaimustus Enn Kunila 10-aastase poisina, mil ema viis ta Kadrioru kunstimuuseumi. «Enne polnud ma sellist kirgastust kunstist saanud, see oli midagi enneolematut, mäletan, et olin selle pildi ees tükk aega. Hiljem olen aru saanud, et tulebki olla, aga toona ma ei teadnud. Mäletan, et seisime emaga selle pildi ees käest kinni ja vaatasime. Olen seda hetke mitu korda unes näinud.»

«Merikapsastes» võlusid Kunilat värvid. Ta on kindel, et selle maali värvide sümfoonia ei jäta ühtki inimest külmaks, vanusest hoolimata.

«Kuni selle ajani, mil kodus Konrad Mäe maale polnud, kandsin «Merikapsaid» südames,» tunnistab Kunila. «Merikapsad» on endiselt kunstimuuseumi kogus. «Kõike ei peagi ostma, kui ma tahan «Merikapsaid» näha, siis lähen kunstimuuseumi. Käin seal hästi sageli. Tegelikult pole vahet, kes kunsti omab, oluline on, et seda näidatakse. Mitte näidatav kunst on surnud kunst, kunst peab aga elama, seda peavad inimesed nägema.»

«Merikapsastega» sarnane töö on Mäe «Saaremaa etüüd», mis on Kunila kogus ning ka Firenze näitusel.

Väga tähtis on Kunila jaoks alati olnud kunsti tutvustamine ja populariseerimine, seetõttu kaasnevad tema näitustega ikka kataloogid, giidiekskursioonid, artiklisarjad, digitaalsed materjalid jne. Teades, kui tähtis on lastele kokkupuude kunstiga, andis Kunila paar aastat tagasi välja joonistusraamatu – ühel lehel värviline repro ja teine leht maali piirjoontega, et lapsed saaksid ise värvidega mängida. Kunila mõistab, et kunsti propageerimisel ei piisa vaid näituse tegemisest, vaid tuleb mõelda tänapäevastele vahenditele.

«Meie suured kunstnikud ei saa enam juurde maalida, seega tuleb meil neist kirjutada raamatuid – itaalia, prantsuse, inglise keeles jne. Lähiaegadel annamegi välja Konrad Mäe eluloolise raamatu, mille autor on Eero Epner. Raamat on juba tõlkimisel ka itaalia keelde.»

Konrad Mäe raamatu itaaliakeelne versioon ilmub sel sügisel ja põhjus selleks on vägagi uhke. 9. oktoobril avatakse Roomas Galleria Nazionale d’Arte Moderna muuseumis Konrad Mäe isikunäitus, mille Eesti-poolseks peakorraldajaks on Eesti Kunstimuuseum ja milleni jõudmisel on suurim roll Eesti Vabariigi suursaadikul Itaalias Celia Kuningas-Saagpakul. «See on tõeline läbimurre. Usun, et need kaks näitust – 2015. aastal Roomas Vittoriano muuseumis ja nüüdne Firenze näitus on aidanud meil sillutada teed Arte Modernasse. Välisnäituste korraldamine ja kunstiraamatute väljaandmine võõrkeeles ongi meie peamine tee eesti kunsti viimisel Euroopasse.»

Kunila koguga saab tutvuda siit.

Tagasi üles