Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Marina Abramovići noolena südamesse tungiv kunst

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marina Abramovici performance Thomas Lips (1975) | FOTO: The Ground Magazine

Võimalus kunstimaailma ühe tuntuima staari Marina Abramovići nädala kestvas performance´s osaleda on ühe kunstihuvilise jaoks kahtlemata üks elu tähtsündmustest. Just selline õnn sai osaks neile, kes ei pidanud paljuks tundidepikkust järjekorras seismist Stockholmis, et pääseda Moderna Museeti vahetus läheduses  endises kirikus asuvasse Eric Ericsonhallenisse.

Marina Abramovic ja Ulay, Rest Energy (1980) | FOTO: kaader performance'ist
Cleaning The Mirror taasperformance Stockholmis | FOTO: kaader performance'ist
Järjekord Marina Abramovici ukse taga Stockholmis | FOTO: Tiiu Randmann
Riisiterade lugemine Marina Abramovici näitusel | FOTO: Tiiu Randmann

Rohkete auhindadega pärjatud Marina Abramović on kindlasti maailma kuulsaim performance-kunstnik, keda õigustatult selle kunstivormi vanaemaks tituleeritakse. Oma ligi 40-aastase kunstnikukarjääri jooksul on ta loonud hulgaliselt radikaalseid, šokeerivaid ja provokatiivseid performance’eid, kompides selleks oma keha ja vaimu taluvuse piire.

Kodusoojuseta lapsepõlv

Marina Abramović sündis 1946. aastal Belgradis, endises Jugoslaavias. Alul kasvatasid teda kristlastest vanavanemad, pärast venna sündi aga vanemad, kes olid tulihingelised Tito toetajad ja tegutsesid Teise maailmasõja ajal partisanidena. Kodus valitses äärmuslik sõjaväeline distsipliin ja oli tavaline, et Marina ja tema vend said iga väiksemagi eksimuse pärast peksa. Tundub uskumatu, aga isegi 29-aastasena pidi ta õhtuti kell kümme kodus olema! Noor Marina oli sel ajal veel esimeses abielus, kuid elas vanematekodus ning tegeles juba siis performance-kunstiga. Ema ei leppinud sellega kunagi, et tütar niisuguse vulgaarse kunstivormiga tegeleb ja ennast teiste inimeste ees alasti näitab. Pärast juhtumit, kui Marina oli oma näituse avamiselt kojutulekuga kümme minutit hilinenud ja ema teda selle peale kristallkausiga viskas, lahkus tütar kodust.

Karjääri algus

1970ndate alguses performance-kunsti avastanud Abramović loobus tasapisi maalimisest ja joonistamisest, et kasutada keha kui väljendusvahendit. Tugevat mõju selleks avaldas kohtumine kontseptualist Joseph Beuysiga ja koostöö dionüüsuslikult piireületava kunstniku Hermann Nitschiga.

Marina Abramovići performance’id kestsid sageli tunde – seda selleks, et ületada hirmupiir valu ja surma ees. Sellist enesehävituslikku tegevust peeti tihti pigem masohhismi väljenduseks kui kunstiks, kuid sõltumata kriitikast valmisid praeguseks legendaarsed tööd pealkirjaga «Rhythm Series». Sageli sekkusid performance’itesse ka pealtvaatajad, näiteks 1974. toimunud performance’il «Rhythm 5», kui põleva viisnurga sisse pikali heitnud naine teadvuse kaotas.

Süüdistatuna liigses äärmuslikkuses, tuli Abramović samal aastal välja eksperimendiga «Rhythm 0». Asi nägi välja järgmine. Lauale oli pandud 72 eset, nende hulgas oli meeldivaid asju, nagu roos ja oliiviõli, aga ka noad, ketid ja piitsad ning isegi ühe kuuliga laetud püstol. Publik võis neid kunstniku peal kasutada kuidas süda lustis, ja kunstnik seda ei katkestanud. Kuue tunni sellise tegevuse järel peaaegu alasti kistud ja verine naine tõdes, et publik on kõigeks valmis, kui suhtub inimesse kui objekti.

Koostöö Ulayga

Aastatel 1976–88 töötas Abramović koos tolleaegse elukaaslase, saksa tegevuskunstniku Ulayga. Koos loodi hulgaliselt performance’eid, sealhulgas seeria nimega «Relation». Need põhinesid vastastikusel jäägitul usaldusel ja kestsid sageli pikki tunde. Oma suhte lõpetamiseks otsustasid nad 1988. aastal läbi teha performance’i «The Lovers»: mõlemad alustasid oma 90-päevast jalgsi teekonda Hiina müüri kummastki otsast. Keskel kokkusaamine tähistas nende 12 aastat kestnud suhte ja koostöö lõppu.

Siin ja praegu

Abramovići hilisemad tööd tegelevad pigem siin ja praegu ehk hetkes püsimise ja inimestevahelise sünergia tajumisega. Tema performance’it «The Artist is Present» (2012) peetakse juba praegu klassikaks. Selle tohutut pühendumist nõudva väljakutse ettevalmistamiseks kulus kunstnikul ligi aasta, muu hulgas õppis ta meditatsioonitehnikaid Indias dalai-laama ja ka teiste Tiibeti munkade käe all. Ligi kolm kuud kestnud performance New Yorgis MOMA aatriumis tähendas seda, et kunstnik istus seitse päeva nädalas seitse tundi päevas liikumatult toolil ja vaatas igale tema vastu istunud inimesele keskendunult silma, et olla sajaprotsendiliselt olemas ja kohal.

«The Cleaner», Stockholm

Pärast üleriiete, välisjalatsite, nutiseadmete ja kottide äraandmist kõrge kupliga tsentraalehitisse sisenenuna võtab mind ja ka kõiki teisi käe kõrvale musta riietatud «liigutaja» ehk üks 30 meeskonnaliikmest, kes selleks puhuks väljaõppe saanud. Näen inimesi valge teibiga maha joonistatud ristkülikutes seismas või toolidel istumas. Sümmeetriliselt paigutatud inimgruppe täiendavad ringikujuliselt maas lamavad inimesed.

Väga aeglaselt liikudes viiakse mind ja minu abikaasat käekõrval mahamärgitud risti juurde ja seal pannakse meid seisma, seljad vastamisi. Kerge naeratuse ja käeliigutusega antakse märku silmad sulgeda. Võõra käed püsivad meie õlgadel, kuni hingamine muutub rahulikuks. Kinnisilmi seismine aitab paremini tajuda ümbritsevat lakkamatut helimaastikku, kus üks laul suubub teisesse hetkekski katkemata.

Mõne aja pärast teen silmad lahti, et näha, ja tunnen peagi, et abikaasa viiakse mu selja vastast kuhugi mujale. Paljud seisavad või lamavad kinnisilmi ja jääb mulje, nagu oleks mõnigi neist unne vajunud. Kellegi nägu on pisaratest märg, sest emotsioonid võimenduvad muusika saatel ja see kõik kokku on lihtsalt väga ilus.

Meeleolu on rahulik ja õhkkond turvaline. «Liigutajad» vahetavad vaikselt inimeste asukohti või hoiavad liginedes käsi kellegi õlgadel. Taban ennast mõttelt, et nad on justkui ravitsejad. Ja siis märkan korraga Marinat ennast, kes ühe naise käest kinni võtab ja ta aeglaselt liikudes teise kohta viib. Mind valdavad kummalised tunded. Korraga seisab minu ees üks «liigutajatest», pikkade tumedate juuste ja marokolase näojoontega mees. Vaatame kätest kinni hoides paar minutit üksteisele otse silma ja ma mõtlen, et artist is present. Siis viib ta mind ühe mahamärgitud ruudu sisse teiste sekka. Muusika voogab ja ma märkan Abramovići uuesti. Ta liigub üksinda mööda välimist ringi inimestest mööda, vaatab korraga minu poole, langetab siis kergelt naeratades pea ja kadunud ta ongi. Mul on kananahk ihul – see hetk vääris sõitu Rootsi ja neljatunnist järjekorras seismist!

Kolmetunnise osalemise ajal kogen uusi aistinguid, nagu kinnisilmi olles kellegi lähenemise füüsiline tunnetamine, ebamugavustunde puudumine võõrast puudutades ja muusika ruumiline tajumine. Kuna suurepärase akustikaga kirikus liiguvad lauljad inimeste vahel ja sageli kostab see kui kahekõne helide keeles, aitab see veelgi kaasa tundmusele, et olen osa sellest unikaalsest performance’ist. Uutmoodi kogemus oli kindlasti ka kirikupõrandal koos teistega sõõris kinnisilmi toimuvat tunnetada. Kedagi ei jäetud oma kohale liiga kauaks, kätt õlale või pihku libistades suunati inimesi uutesse gruppidesse. Mälestusväärseks jääb ka pikk kallistus, mida minust juba mööduma asunud «liigutaja» kergelt naeratades minuga jagas.

Ajataju kadus selles voogamises, milles üks koor sulandus teisega ja soololaul koorimuusikaga. Hoolega valitud kooride ja soololauljate esituses oli kuulda  Bachi, ladinakeelseid kirikukoraale, rootsi ning iraagi, bulgaaria ja teiste Rootsis elavate rahvusgruppide viise.

Teadsin, et performance lõpeb kell kümme õhtul – selleks et järgmisel päeval jätkuda. Ka lõpetamine oli pisidetailideni läbi töötatud. Tasapisi liikusid «liigutajad» ruumi ühte külge, rivistusid kooriks  ja alles nüüd oli näha, et suur hulk nendest olid ka lauljad. Voogava laulu saatel astuti välisukse poole, ise samal ajal inimesi toolidelt või põrandalt üles aidates. Kui enamik külastajatest oli väljunud, suundus koor aeglasel sammul laulmist jätkates külgukse poole.

Marina Abramovići 27. veebruarist 5. märtsini toimunud performance kandis sama nime, mida Moderna Museetis 21. maini välja pandud kunstniku retrospektiivnäitus. Näha saab nii videoid, varaseid joonistusi ja maale kui ka näiteks bussi, mida Marina ja Ulay mitu aastat sõitmiseks kasutasid. Lisaks taasesitavad selleks puhuks spetsiaalse treeningu saanud noored performance-kunstnikud iga päev kuus tundi kestva performance’i «Cleaning the Mirror» (1995).

Peale selle taasesitatakse kindlatel päevadel performance «Art Must Be Beautiful, Art Must Be Beautiful» (1975) ning «Freeing»-seeriad (1975): «Freeing the Voice, «Freeing the Body, «Freeing the Memory».

Tagasi üles