Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

90-ndate Tartu ime

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Bizarre | FOTO: Toomas Sula

Bizarre

«Beautica»

Seksound

Hinne: 5

Eesti indie-kindlus Seksound jätkab tänuväärset tööd legendaarsete kingapõrnitsemispärlite taas rahva ette toomisel. Tartu bändi Bizarre albumid on nüüdseks täies koosseisus vinüülile jõudnud: 2015. aastal «Café de Flor» aastast 1996 ja tänavu debüütalbum «Beautica» aastast 1994. Eks ole omamoodi naljakas, et esmailmumise ajal olnuks väga tagurlik albumeid vinüülil välja lasta.

«Beautica» on jäänud seni oma noorema ja eksperimentaalsema venna «Café de Flori» varju. Kui viimase kõla ning flirt tantsumuusikaga mõjub ka praegu uudselt ja mõnusalt kummaliseltki, siis «Beautica» on traditsioonilisem shoegaze, mis on ajanud juured sügavale eesti indie alateadvusesse – Pia Frausist She Bit Her Lipini. Bizarre’i omaaegne edu välismaal toob meelde üsnagi bizarre’iliku Holy Motorsi sarnased saavutused.

Üritasin «Beautica» saatel ette kujutada 90ndate Tartut, kus kirjanduselus tegutsesid Erakkond ja NAK, peod toimusid Varjendis ning kitarrimuusika kõrvale sigines aegamööda aina enam techno’t ja house’i. Aga raske on end selle muusika saatel 10ndate Tallinna arvutiekraani eest minema lennutada, tänapäev on endiselt siin. Võib-olla on asi selles, et shoegaze’i tehakse endiselt suhteliselt samas võtmes, My Bloody Valentine’i viimane plaat ei olegi enam «Loveless» ning Ride ja Slowdive on taas koos. Võib-olla oli Bizarre vähemalt Eestis ajast ees. Kindlasti aga on «Beautica» mürane ja samas õrn meditatsioon, vaevu kahekümneste tehtud pinget ja põlemist täis muusika, nüüdseks koos üle kahekümneaastase kultuurikihiga.

Artikkel on algselt avaldatud Müürilehes.

Tagasi üles