Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Rein Raua metamorfoos

Rein Raua luulekogu arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rein Raud | FOTO: Mihkel Maripuu

Rein Raud on kirjanduses tegija, kelle teod ei vaja tutvustamist. Tema varasematest suursaavutustest tekib kohe kaks mälupilti: kassipoegade elulõpu habras luuletus kogust «Paljajalu» (1981), milles jõgi hakkas sümboliseerima kulgemist. Teiseks elutark ütlus kogust «Kaks küünalt» (1990): kirgede merre on uppuda küllaltki raske. Alati leidub üks paat varjatud kõhkluse jaoks.

Selles kogus jätkab autor pigem oma proosaraamatu «Kägude öö» (1996) liini. «Unelindude rasked saapad» on koostatud nii, et Asko Künnapi kujundus mängib autori sõnumile kaasa. Kaanel on muster, mis ühest küljest meenutab vanaaegse koolipoisi pükste paigatud lappi, teisest küljest aga üksteise otsa pandud maju, vaguneid, tööstuslikku kunstlikku ilma. Tagakaanel on kaks metallitilka, millest käib läbi raamatut koos hoidev aas. Need sürrealistlikud kujundid, nagu ka raamatu pealkiri, veenavad meid, et luuletustes on tähtis teema uni: meenutame samalaadseid reministsentse «Kägude ööst».

Unelindude rasked saapad tallavad laugudel, pihib autor, käies metsateed, tuul saatjaks – kivist majata ja internetita, «kust saab järele vaadata». Linnud ja loomad satuvad unenägudesse ajast, mil inimene oli loodusega üks, kuid mitte keegi pole näinud, et neil oleks jalas raskeid saapaid. Rasked saapad võivad unelindudel olla vaid siis, kui neile lisatakse vastav epiteet – nagu indoeuroopa erinevates luulekeeltes lisati tihti absurdseid epiteete olenditele ja jumalustele, keda eriliselt kardeti – meenutagem paljude autorite raamatut «Indogermanische Dichtersprache», millest Raud ise rääkis oma legendaarsetes loengutes 1990. aastate alguses.

Juba teine luuletus viib meid mõtisklustesse: inimene on tegelikult kirjakandja. Kuna autor on kirjutanud palju kirju – ja tal on praegu isegi imelik oma ülivanu kirju saada –, siis ta on kirjakandja, kuid selle sõna metafüüsilises tähenduses. Inimene kannab kirja ses mõttes, et see on taak, mis ümber kujundab tema sisemise ilma. Siis ootavad kirjutamisviisid dešifreerimist, võõrkeeled selgeks õppimist. Edasisest selgub, et sellised dešifreerimised võivad kesta terve elu, kuni autor jõuab omaenda hinge sisemiste saladuste ümbermõtestamiseni, mis võib kaasa tuua šoki või üllatuse. Luulekogu lõpu poole süvenevad elunäinud mehe pessimistlikud meeleolud: autor muretseb oma silmanägemise kestmise pärast ja ootab, et tema maa ja rahvas saavutaksid enamat.

On luuletusi, mis kaovad üldisse tekstimassi ära, kuid on ka meeldejäävaid. Selline on pealkirjata luuletus lk 55. Üle risttee liigub ilus loom, lugeja asjaks jääb mõistatada, kas see juhtub tegelikult või ülekantud tähenduses. «Nagu-loom» imeb käppa, tal on toidukott ja pojad, kel varuks graatsia, õrnus ja jõud: võib-olla kannab ta toitu oma mao kotis, et selle siis graatsilistele poegadele suupärasemaks oksendada... Autor kasutab 20. sajandi vabavärsis palju kohatud siiret ja kohati hoogsat neliksilpi lisandusega: «Pargid, oo neid on palju olnud». Selles värsireas teevad rõhuline arsis ja sellele järgnevad rõhutud silbid esimese värsijala daktüliks. Daktüloidsed värsimõõdud on väga tihti piduliku kõla kandjad, kuid sellel leheküljel mitte, sest see pidulik kõla ei kordu selles luuletuses, omaenda piires pole see luuletus isomeetriline. Võiks öelda, et see on lihtsalt vabavärss.

Niisiis jääbki üle küsida, kas see värsikogu annab meie maale ja rahvale lootust, nagu tahtis autor Rein Raud. Sellised teosed just loovadki turvatunnet.

Rein Raud «Unelindude rasked saapad» / Raamat

Rein Raud, «Unelindude rasked saapad»

Näo Kirik 2016

Tagasi üles