Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kaalukas reisikirjeldus Aafrikast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Peeter Vähi «Ring ümber Aafrika» | FOTO: Raamat

Välisel vaatlusel jätab raamat usaldusväärse mulje: vastupidav köide, paksust jämedakoelisest papist kaaned, teemakohase võrdlusena kerkib silme ette teenekas ja töökindel maastur. Trükitud heale paberile, rikkalikult illustreeritud kvaliteetsete fotodega, ilusasti kujundatud (kujundaja Mart Kivisild). Raamat on suureformaadiline ja raskevõitu (1,05 kg) ning selle voodis lugemine nõuab väikest füüsilist pingutust, aga saab hakkama.

Teose kaalukus pole muidugi mõõdetav vaid kilogrammides. Reis, mida selles kirjeldatakse, oli ambitsioonikas ja suurejooneline, pikk ja raske. Arvatavasti ka väga kallis. Veidi üle nelja kuuga läbiti kahe maasturiga peaaegu 30 000 km ja 24 Aafrika riiki, alates Djiboutist ning lõpetades Marokoga.

Peeter Vähi raamat «Ring ümber Aafrika» on reisikirjeldus selle sõna otseses mõttes. Kui keegi elab kuskil võõrsil kuid või isegi aastaid ning kirjutab sellest raamatu, võib see olla väga huvitav ja põhjalik sissevaade kohalikesse oludesse, aga reisiraamat see ei ole, sest reisimine tähendab ikkagi liikumist, mitte paigal olemist.

Kirjeldatud reis on suur julgustükk ja korraldada on seda väga keeruline. Aafrika võib paiguti ohtlik olla. Mõnes riigis ei hinnata inimelu kuigi kõrgelt. Maasturitega rändavad valged on Aafrika kolgastes väga hästi nähtavad ning igasugu korrumpeerunud ametnikele, muidu väljapressijatele ja röövlitele kaalumist vääriv sihtmärk.

Lisaks liiklusohutus, haigused, mõnel pool ka kiskjad. Vähi ja tema kaaslased olid mõistlikult ettevaatlikud ja üritasid mitmesuguste võtetega riske minimeerida. Mõningad intsidendid pikal teel muidugi juhtusid, kuid üldiselt tulid nad elusa ja enam-vähem tervena tagasi. Igaühel ei pruugi nii hästi minna. Mõelge hästi läbi, enne kui järele teete.

Raamatu reisiseltskond sõidab aina edasi, sest täpne plaan on tehtud juba aasta varem, muretsetud viisad (vaja läheb mitut passi, sest ühes ei jätku lehekülgi) ning osa teekaaslasi vahetub. Mitte kõigil pole aega ja võib-olla tahtmistki kuude kaupa mööda Aafrikat rännata.

Raamat ei piirdu muidugi ainult kulgemise ja sellega seonduvate rõõmude ja probleemide kirjeldamisega. Lisaks pakutakse lugemispalu ka läbitud loodusest ja kohalikust kultuurist. Erilist huvi tunneb heliloojast autor igasugu rahvapillide ja muusikastiilide vastu. Kas tõesti oli autoril kogu selles päevikuna esitatud tekstis sisalduv lisainfo peas või käepärast, kui ta õhtuti pärast järjekordset pikka sõidupäeva oma läpakat toksis? Tekst on üldiselt asjalik ja informatiivne. Autor pole pidanud vajalikuks pidevalt vaimukusi pilduda. Ta räägib asjast, sest teab, et see on seda väärt.

24 riiki 129 päevaga. See teeb keskmiselt 5,4 päeva riigi kohta. Osa neist riikidest on üsna suured, näiteks Etioopia, Tansaania, Angola või Kongo DV. Kui palju seal ühe töönädalaga näha jõuab? Osas neist olid nad küll pisut pikemalt, aga mitmest Ekvatoriaal-Aafrika riigist püüti võimalikult ruttu läbi pääseda, sest seal oli ebameeldiv, raske ja ohtlik. Sedasorti reis jääb paratamatult mõnevõrra pealiskaudseks.

Maad vahelduvad nii kiiresti, et ei jõua õieti sisse eladagi ja kui pilte ei tee ning päevikut ei pea, siis sulab kõik juba nädalaga kokku üheks Aafrika virvarriks, millest kerkivad esile vaid mõned eredamad muljed. Reisiseltskond magas harva kaks ööd järjest samas paigas ja alatasa tuli millestki huvitavast mööda sõita, sest «ajakava ei võimalda külastada». Selle üle, et ei jätkunud aega väisata Etioopia juute (falašad), pole siiski põhjust kurta (lk 47). Sealsed juudid evakueeriti juba mõnekümne aasta eest Iisraeli.

Oleks võinud mainida, et Lõuna-Etioopias Omo orus, kust pärinevad kõik need ilusad paljaste rindadega neegritaride fotod, tuleb külastajatel pildistamise eest maksta. Õigupoolest aitavad just turistide huvi ja raha sealset värvikat arhailisust konserveerida ning see on mõneti butafoorne. Ka maasaide hüppetantsu ja dogonite maskitantsu puhul tekkis kahtlus, kas autor ja sõbrad ikka sattusid neile juhuslikult peale, nagu tekst laseb arvata, või oli sealgi tegemist etnoturismiga. Viimases pole ju iseenesest midagi halba. Lugeja tahaks lihtsalt teada, mis on mis.

Vähi tunnistab isegi (lk 252), et ta polnud päris kindel, kuidas kirjutada koha- ja rahvanimesid. Mõelgem siis kaasa ja avaldagem arvamust. Esmalt tahan autorit ja toimetajat Karin Kasteheina kiita, et Aafrika riikide nimed on kirjutatud suhteliselt eestipäraselt: Keenia, mitte Kenya, Mosambiik, mitte Mozambique, Elevandiluurannik, mitte Côte d’Ivoire. Kui juba eesti lugejale laia maailma vahendada, siis võimalikult eestikeelsena.

Rahvaste ja keelte nimetused on üldiselt kombeks kirjutada vastavalt eesti keele hääldusreeglitele. Niisiis mitte nyanjad, vaid njandžad, mitte yorùbád, vaid jorubad jne. Mount Kenya, Mount Meru ja Kamerun Mounti asemel kirjutaks ma vastavalt Keenia, Meru ja Kameruni mägi või vulkaan ja lisaks need Mountid vajadusel sulgudes. Araabiakeelsete nimede ja terminite puhul on raamatus minu meelest üle pingutatud. Hosni Mubaraki ikka teatakse, milleks meile siis Husnī Sayyid Mubārak. Tegemist pole ju akadeemilise teosega.

Tarbetuid anglitsisme, mis reisil enamasti inglise keeles suheldes kergesti külge kleepuvad ja ka päevikusse lipsavad, oleks võinud veel välja rookida. Milleks igasugu case’id, shortcut’id, trademark’id ja checkpoint’id? Kõiki neid asju saab eesti keeles vabalt ja täpselt väljendada. African Round on mõneti mõistetav, sest selline oli tuuri ingliskeelne nimi, mis kleebitud ka autoustele.

Vähi on poliitiliselt enam-vähem korrektne, ehkki sõna «neeger» ta siin-seal kasutab. Muidugi mitte halvustavas tähenduses. Aga ühes endises orjakaubanduskeskuses Ghana rannikul valdab teda kui valget inimest kohalikke lapsi vaadates teatav süütunne. «Peas välgatab mõte, et kunagi korda saadetud tegude eest oleks ilus nendeltsamadelt lastelt kõigi eurooplaste nimel mõttes andeks paluda.» (lk 212) Valgete kollektiivne süü? Minu esivanemad orjakaubandusega ei tegelenud ja ma ei pea õigeks jagada kellegi teise süükoormat paljalt seetõttu, et meil on sama nahavärv. Euroopa identiteediga tuleb ka piiri pidada.

Muuseas sisaldab raamat ka meie reisikirjanduses juba vaata et kohustuslikuks saanud osist reisijaist kangelaste sisemisest arengust. Tagakaanelt võib lugeda: «Me pole enam needsamad inimesed, kes Aafrika ringi alguses Toyota maasturite rooli istusid.» Kahtlen, kas Aasia avarustes ja Ameerika teedel karastunud reisisellid, kellest mitu varemgi Aafrikas viibinud, sellel matkal enam nii väga muutusid. Aga eks nad ise tea paremini.

Kokkuvõttes mulle meeldis. Julgen soovitada. Aafrika on suur, huvitav ja mitmetahuline. Ise olen küll käinud vaid Etioopias ja Sambias, aga tahan tagasi. Nii suurejoonelist reisi ma ehk ette ei võtaks. Hammas ei hakka peale ja piiriületustega on liiga palju jama. Pigem eelistaks mõnd paikkonda pisut rahulikumalt ja põhjalikumalt uurida. Igale poole niikuinii ei jõua.

Peeter Vähi «Ring ümber Aafrika» / Raamat

Peeter Vähi «Ring ümber Aafrika»

GO Reisiraamat, Tallinn, 2016. 256 lk.

Tagasi üles