Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ugala teine tulemine ehk Udupilved löövad taas helendama

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Nädal tagasi asetas punastes tunkedes Heldur Põld viimast korda loodlaua Ugala teatri teise korruse kohviku baariletile. Valmis! Jälle.

Kui kolleegid ei kinnitaks, oleks ilmselt raske uskuda, et sama mees tegi sama liigutuse samas kohas ka 36 aastat tagasi, mil Viljandis valmis uus teatrimaja – tollane kõige moodsam ja omanäolisem regioonis.

Nüüd oli osaühingus ARS Sisustus töötav kuldsete kätega mees taas kohal, et anda viimane lihv sisearhitekt Mait Summataveti jooniste järgi ehitatud uuele letile. Pealtnäha täpselt samasugusele, nagu oli eelmine.

Kultuurilembene rahvas teab hästi, et iga õige teater algab puhvetist. Seetõttu pole patt pidada baarileti valmimist omamoodi märgiliseks. Üüratu töö on lõpule jõudnud ning uuenenud Ugala avab laupäeval enam kui 13 kuud väldanud ja üle kümne miljoni euro neelanud ehituse järel uksed.

Nii nagu baarilett, on ka kõik muu Ugalas sisult tuliuus, kuid vormilt vana. Et ehitis on muinsuskaitse all, püüti remondi käigus taasluua võimalikult originaalilähedaselt kõik, mille järgi teatrisõbrad seda erilist hoonet tundma on õppinud. Vähe sellest, et originaalset lahendust silmas pidades laoti uuesti nullist üles maja 6000-ruutmeetrine välisfassaad, ka sisekujunduses jäädi truuks 1980. aastate värvidele ja disainimoele.

Nii kooritaksegi laupäevaseks avaetenduseks ja -peoks garderoobis kaitsekile maha rahvasuus juba ammu ufoks ristitud istmetelt, süüdatakse fuajees udupilvedena tuntud valgustikobarad ning klapitakse suures saalis lahti 538 erkpunase kangaga kaetud publikutooli. Väikese linna teater saab jälle suureks.

Sissekäik ja garderoob

Kui välja arvata peasissekäigu uste käepidemed, mis on võrreldes varasematega pisut vallatuma vormiga, on publikut esimesena tervitavad ruumid peaaegu täpselt samasugused nagu enne uuenduskuuri. Pealiskaudsel vaatamisel võiks isegi arvata, et garderoobi sisekujunduselemendid alates letist ja nagidest ning lõpetades nn ufotoolidega on noodsamad mis enne. Tegelikult on need uued – spetsiaalselt tehtud osaühingus ARS Sisustus.

Erinevusena hakkab silma see, et endises piletimüügileti asupaigas avaneb nüüd trepisuu, mille kaudu pääseb nii teisele korrusele kui ka keldrisse sisse seatud kohvikutesse.

Laesüvenditest, mida enne ilmestasid Soome päritolu metalsed ripplaed, vaatavad vastu tumedad puitsõrestikud. Nii on see kõikjal majas, andmaks ruumidele hubasust ja soojust. Samal eesmärgil on garderoobi suurte betoonkuplitega laelampidele lisatud helesinist valgust külvavad pärjad.

Publiku tualettide ees asunud suured peeglid on tõstetud vastasseina, sest nende endisest asukohast viib nüüd trepp keldrikorrusele. Samuti tehti peegliseina arvelt ruumi liftile, mis aitab liikumisraskustega inimestel hõlpsasti pääseda kõigile neljale korrusele.

Fuajee

Heledates toonides valgusküllase fuajee sisekujunduse peamiseks tunnuseks on algusest peale olnud udupilvi meenutavad valgustikuulide kobarad, mis lisaks interjööri ilmestamisele heidavad õhtupimeduses läbi akende pidulikku sära Ugala tiigile. Need on taastatud endisel kujul, kuid pallikeste sekka on värskuse mõttes riputatud vertikaalsed pulgad kontrastselt säravate tähtedega. Arhitekt Mait Summataveti sõnul asetsevad need rangelt ühel joonel, justkui suunanäitajad muidu üsna kaootilises kogumis.

Kelder

Varem oli publikul harva asja Ugala keldrikorrusele. Nüüd satub teatrisse tulnu garderoobist mööda uut treppi laskudes oranži põrandaga jalutusalale, mida hakkab sügisest rikastama teatri ajalugu kajastav väljapanek.

Sealsamas asub keldrisaal – klassikaline hall ruum, mida hakatakse kasutama proovisaalina, aga ka kammerlike etenduste, lastehommikute või väiksemat sorti seminaride ja konverentside toimumispaigana.

Rekonstrueerimisplaani koostades seati eesmärk anda võimalikult suur osa hoonest avalikku kasutusse. Nii kaevati keldrikohviku tarvis sügavamaks garderoobi all olnud tühimik, kus enne oli õhuruumi napilt 80 sentimeetri kõrguselt. Et ruum on ümbritsetud massiivsete vundamendiplokkidega, pole seal aknaid. Selle kompenseerimiseks helendab terves tükis valgust kohviku pikim sein.

Teise korruse kohvik

Kohviku lett on eestvaates endise väljanägemisega, kuid ulatub nüüd U-kujuliselt ümber nurga päevase sissekäigu ette välja. Sinna on paigutatud lõuna-buffet’ pakkumiseks iseteeninduslett.

Üle pika aja saab kohvikus taas näha nn konjakitoole, mille originaalid kadusid seitsme tuule poole juba aastate eest ja mida tänapäeval võib kohata ehk vaid kõige nobedamate kollektsionääride kogudes.

Kohviku pidamise võtab Ugala vähemalt esialgu enda kanda. Teatrijuht Kristiina Alliksaar on praegu kindlalt seda meelt, et üksnes nii on võimalik toitlustuskoha tegevust kõige paremini teatri töörütmiga klapitada ning pakutava söögi- ja joogipoolise kvaliteeti kontrollida.

Kohviku terrassil võib näha ainsat elementi, mis maja välisilmele rekonstrueerimise käigus lisati. Nimelt rajati arhitekt Irina Raua nõusolekul sinna tumeda karkassiga klaasist varikatus, milleta Eesti oludes pole lootust välikohvikut pidada.

Väike saal

Väike saal on Ugala maja enim muutunud koht. Selle rajamiseks lõhuti vana hooneosa katusest keldrini tühjaks ja karkassi sisse ehitati neljakandiline plokk. See on klassikaline kahe sissekäiguga black box, kus võib nii lava kui ka publikut lavastaja nägemust mööda vabalt ümber paigutada. Lisandunud on käidavad valgussillad, liikuvad stanged ja muu tarvilik taristu erisugusteks lahendusteks.

Valgus- ja helimeestega samal tasandil asub rõdu, mida eraldab saalist varbsein. Viimast saab eemaldada mõne minutiga, luues nii ruumi ülaossa veel ühe väikese mängupaiga. Maksimaalselt on võimalik väikesesse saali mahutada 200 vaatajat.

Suur saal

Kõik suure saali toolid asendati uutega: õmblustööd tehti Rakveres, metallitööd Kihleveres, teping Vinnis ja puitosad Sõmerul, kruvid ja poldid said lõpliku lihvi Tallinnas vanas Volta tehases ning selja- ja peatoed valmisid Tartu kunstikoolis kunstnik Margus Meinarti käe all.

Kui 1990. aastate väikese remondi käigus vahetati toolide algne punane kattekangas beeži vastu, siis nüüd on punane tagasi. Ka kõik muu näeb välja samasugune nagu 1981. aastal.

Tooliridade nihutamise tulemusena kasvas istekohtade arv seniselt 512-lt 538-le. Ühtlasi tekitati saali tagumisse ossa ruum ratastooli kasutajate tarvis. Saali pääsevad liikumisraskustega inimesed fuajee põrandasse peidetud tõstuki abil.

Lava

Lavale tekkis renoveerimisega 60 ruutmeetri jagu lisaruumi, sest tänu moodsa tehnika kasutuselevõtule kadusid seinte äärest stangede liigutamise mehhanismid. Nii on Ugala teatri lava üldpindala nüüdsest Eesti suurim, 450 ruutmeetrit.

Hollandi päritolu uut pöördlava katab väärispuidust, nn Oregoni männist laudis, mis toodi kohale Kanadast. Puidu tiheduseks on tarnijad märkinud 530 kilogrammi kuupmeetri kohta, mis teisisõnu tähendab, et uus lava peaks Ugalat muretult teenima aastakümneid. Samast materjalist lava on kasutusel ka näiteks kuue aasta eest renoveeritud Moskva Suures Teatris.

Omaette vaatamisväärsus on inspitsiendi töölaud, millel helendavatele monitoridele jõuab pilt mitmest videokaamerast. Tänu neile on inspitsiendil etenduse eel ja ajal ülevaade kõigest, mis sünnib saalis ja mujal publikualal.

Lava juhtpult koosneb pealtnäha vaid mõnekümnest väiksemast klahvist, paarist kangist ja kahest suurest monitorist. Tegelikult toetab seda mitme kapi jagu keerulist tehnikat, mis on paigutatud lavatorni teisele korrusele. Puldi kaudu on lavameistril võimalik ühel ajal ohjata 60 seadeldist orkestriaugu kattest ja pöördlava vööst valgussildade ja punkttõstukiteni välja.

Uuele majale kohaselt on Ugala lavatehnika oma valdkonna viimane sõna, mis võimaldab lavastaja soovide järgi programmeerida kõik etenduseaegsed tegevused ja need siis õigel hetkel ühe näpuliigutusega lummavaks teatriimeks vormistada.

Lisalugu

Jälle seesama maja!

Seda pole Eestis varem juhtunud, et ühe suure teatrimaja renoveerimiseks tellitaks sisekujundus samalt arhitektilt, kes andis näo hoone algsele interjöörile. Ugala suurremont lõi pretsedendi ja neil päevil on vanameister Mait Summatavetil (78) harukordne võimalus vahetult nautida oma visiooni uut elluärkamist.

Millise pilguga te praegu, mõni päev enne Ugala taasavamist majas ringi vaatate? Töö on olnud nähtavasti üüratu ja erakordne.

Pean tunnistama, et see on tõepoolest olnud algusest alates väga keeruline objekt. Tegelikult ei tohiks nii lühikese ajaga nii suuri asju teha. Kui päris aus olla, siis on selline tempo isegi pisut vastutustundetu. Seda arvesse võttes on tulemus päris hea. Vaatan pigem rahuloleva pilguga.

Kui palju on teil varem ette tulnud tööülesandeid, mille puhul olete pidanud kord juba tehtut sama hästi kui uuesti tegema?

Eks üht-teist ole ikka uuendatud ja täiendatud. Ja kui ma nüüd Viljandis lõpetan, alustan Tallinnas Eesti Pangas ühe saali täiendamist – eks ole ju kogu Eesti Panga kvartal keldrist pööninguni minu kavandatud.

Suurem osa Ugala tunnuslikest sisekujunduselementidest näevad pärast taassündi äravahetamiseni sarnased välja sellega, mida teatripublik oli harjunud siin varem nägema. Kui keeruline on tänapäeval leida neid, kes on võimelised tegema midagi nii originaalilähedaselt?

Tänapäeval on peaaegu kõik võimalik. Ka kvaliteediga võib üldiselt rahul olla – mõnes kohas rohkem, mõnes veidi vähem. Aga eks meil ole ka kõvasti vedanud: näiteks teise kohviku baarileti tegi sama tisler, kes oli siin ametis ka 1981. aastal. Selle üle on mul küll hea meel, sest kahtlustan, et keegi teine poleks sellega sama hästi hakkama saanud.

Millega ise kõige rohkem rahul olete?

Ma ei tea, pole sellele mõelnud. Kindlasti meeldib mulle väga see, et saime suure osa keldrikorrusest publikualana kasutusele võtta. Te ei kujuta ettegi, mis olukord seal mõnes kohas enne oli. See oli õuduste pesa, mis haises niiskuse ja hallituse järele.

Kui vaatate tagasi kõigile neile töödele, mida olete oma pika sisearhitekti- ja disainerikarjääri jooksul teinud, siis kui tähtsale kohale Ugala interjöör nende seas asetub?

Väga raske on võrrelda – kõik on ju oma lapsed. Aga küllap ikka üsna olulisele. Eesti Panga kompleksiga, tarbekunstimuuseumiga, aga ka näiteks omaaegsete maailmanäitustega sobib seda kõrvutada kindlasti.

Tagasi üles