Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ei mingit häda mõistuse pärast

Houellebecqi «Alistumine» Riia Uues Teatris

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Riia Uue Teatri näitlejad Vilis Daudziņš ja Kaspars Znotiņš Alvis Hermanise lavastuses «Alistumine». | FOTO: Jānis Deinats

Peaaegu iga kirjanduslik (anti)düstoopia võiks olla tänuväärt pinnas erinevatele teatritõlgendustele. Literatuursel teel loodud paralleelmaailm on oma olemuselt lõpetatud teoreetiline konstruktsioon, reaalsuse paigast nihutatud panoraamne peegelpilt. Teatrimaagia kätkeb endas võimalusi katta see kuiv karkass müstilise võrguga, äratada ellu (ja samas suurejooneliselt hävitada!) kirjaniku koletuimad foobiad, lisada komplitseeritud, kuid surnud skeemidele tegu ja nägu, elu ja mahla.

Läti teatri tähtnimi Alvis Hermanis on Riia Uues Teatris (RUT) toonud välja viimase aja maailmakirjanduses ühe poleemilisemalt vastu võetud düstoopia, Michel Houellebecqi viimase romaani «Alistumine» lavatõlgenduse, nägemuspildi (või siiski hoiatusromaani?) 2022. aasta Pariisist, kus blaseerunud intellektuaali silmade kaudu jälgitakse islamistlikule riigikorrale üle minna otsustanud (või siiski ise sellele allunud?) Prantsusmaal toimuvate väärtushinnangute korreleerumist.

Küsimärgid eelmises lauses on mõeldud vihjama teose kesksele omadusele, mis minu arvates on põhjustanud teose sedavõrd laialdase diskutiivsuse. Eelkõige on see tema tõlgenduslik avatus, see Houellebecqi isikuga kaasas käiv noobel nonšalanss, mis rebasliku kavalusega keeldub – nii romaani enda tekstis kui ka sellega seotud intervjuudes – andmast vähegi üheselt loetavaid hinnanguid. Nii saavad tema maalitud kõhedavõitu mütologeemi kaudu ennast raevukalt välja elada väga erinevate ideoloogiate esindajad.

RUTi lavastus pole muuseas sugugi esimene selle romaani lavaseade, Saksamaal on «Alistumine» jõudnud lavale nii ühemehetükina kui ka täismahus lavastusena. Berliini Deutsches Theateri versioonis mängib peategelast NO99 koostöölavastuste kaudu meilegi tuttav näitleja Steven Scharf.

Kui püüda ühe sõnaga määratleda Hermanise vahekorda kirjandusliku tekstiga kogu tema loomingus, võiks tema meetodid määratleda sõnaga «nihestamine». Vahetades löövalt atmosfäärilisi ning ajalis-ruumilisi koordinaate, ehitab ta üles spontaanselt mängulise, pisut süüdimatult karnevaliliku omailma, milles (suuresti tänu RUTi erakordse fluidumiga näitlejatele) on oma koht ka traagilis-eksistentsialistlikul elutunnetusel, nihestatud psüühikal ja mentaalsel atmosfääril.

Muidugi intrigeeris seekord eriliselt asjaolu, et mitmel pool Euroopas tegutsev Hermanis (sümptomaatiliselt paljudele tipplavastajatele on viimasel ajal tema huvi suunatud ooperi kui kõige «mandunuma» žanri reformimisele) eelistas «Alistumise» välja tuua nimelt Lätis, oma koduteatris. Siit võiks oodata lausa kunstiülest, ühiskondlik-poliitilise kaaluga statement’i. Lisaks tundub Houellebecqi maailmanägemine mõneski punktis üpris lähedane Hermanise lavastuste omale. Kui mitte muus, siis vähemalt selles, et variserlik kaasaeg keerab varem või hiljem farsiks iga tragöödia.

Neil ootustel ei olnud paraku määratud täituda. Lavastusel pole ühiskondlikku vahedust ega ka kunstispetsiifilist kullaproovi. Olgugi et teksti nihestatusest rääkimine võiks olla endiselt asjakohane: kui Houellebecqi romaan on torkiv, tige ja maitseb kirbelt nagu kopra maks, siis Hermanise lavaseade on sulnis, kahjutu ja lõhnab vaid luitunud ajaviiteteatri järele. Kui Houellebecqi ehitis kõrgub puutumatuna eri interpreteeringute tormituultes, siis Hermanise vrakk on vajunud tõlgendamatuse sohu.

Tõesti üllatav, et üldjuhul nii võimsa fantaasiaga peale sõitev Hermanis on seekordse tulemi vormistanud pigem askeetlikult: kogu lava täitva, orientaalsete animeeritud mustritega kaetud «triumfikaare» all lösutab päevi näinud diivanil peategelane-minajutustaja François (Vilis Daudzinši kahtlemata koloriitses kehastuses), kelles ei suuda parimagi tahtmise juures ära tunda Sorbonne’i ülikooli äsjast kirjandusprofessorit. Pigem meenutab see kottis ülikonnas (hiljem ka väljaveninud alukates) sohvapatjadel ukerdav pueriilne pihkur moodsa aja Oblomovit või mõnd nõukaaegset ametnikku, kes on lisaks silmanähtavalt koba kaasaegsete elektrooniliste suhtlusvahendite kasutamisel.

Ent kohe selgub, et ka kõik teda külastavad kolleegid, kelle põhitegevuseks kujuneb samuti lebotav targutamine, pole palju paremast puust. Karikatuur on ühemõtteliselt ärapanev: vaat sellised uduangerjad ongi 21. sajandi intellektuaalid. Mis on neil keldrikakandeil sellest, kui kogu ülejäänud riik jälgib parajasti hinge kinni pidades Rahvusrinde ja Islamiliidu vahekorra kujunemist ning arutleb äsja esile kerkinud ideoloogilis-ontoloogiliste dilemmade üle! Kes suudaks kahtlustada neis klounides kaevandustes kadu huikavaid kanaarilinde või rahvuslikku eneseteadvust mõõtvat südametunnistust?

Varemgi groteski ja üleelusuurust hüperbooli filigraanselt kasutanud Hermanis on seekordses karikaturiseerimises valinud eriti lihtsustava, stand-up’iliku (näitlejad räägivad oma teksti peamikrofonidesse) ja tegelasi kunstlikult pisendava lähenemise. Läti keelt mitte valdavale, kuid äsja romaani lugenud vaatajale jäi mulje, et tekstist oli välja pigistatud viimane koomikakübe, eriti muidugi kõik polügaamiaga seotu, see tähendab, esmatasandi huumorivirre. Houellebecqi romaaniks vormistatud SOS-sõnum on blokitud teatraalse traali-vaaliga.

Ent poleks aus salata, et kvaliteetmeelelahutuse eest tänulik kohalik publik kviteeris nii teksti- kui ka tüübikoomikat tublide naerupahvakatega. Ergastamaks neli ja pool tundi (sic!) romaani dialoogi jälginud vaataja meeli, on mängu toodud kõiki kolme vaatust oma võdistamisega raamiv kõhutantsutrupp, kelle burkades esitatud lõputantsu saateks saab põhjalikult lõõgastunud publik ka rõõmsalt käsi kokku lüüa.

Riikliku ideoloogia muutumise märgina sooritavad burkades naised diivanipatjade vahetuse: kulunud pruunide nätsakate asemele tuuakse säravates idamaistes toonides lebamisalused. Ent diivani omanik, ilma eriliste kõhklusteta islami vastu võttev nohik-intelligent ei vaevu ka naiste askeldamise ajal end asemelt kergitama. Mis annab end lugeda viisil, et kõik toimuv polnudki enamat kui vaid kurva saatusega «kultuuriinimese» niiskevõitu unenägu. Reaalselt aistitava düstoopia asemel kerge pärastlõunauinak? Hoiatuse asemel burkades matroonide kankaan? Apokalüpsise asemel küpsisepuru?

Ja ikkagi. RUTi näitlejaskonna mänguvorm on endiselt imetlusväärne. Juba ainuüksi nendega kohtumise tõttu tasub käik sellesse teatrisse end alati ära.

*****

Michel Houellebecqi «Alistumine»

Dramatiseering, lavastus, stsenograafia Alvis Hermanis

Esietendus Riia Uues Teatris 9. septembril 2016

Tagasi üles