Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Värsket napalmi janusele maale

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Napalm Deathi solist Mark (Barney) Greenwayst on kujunenud aastatega üks metal-maailma suurimaid isehakanud pastoreid. | FOTO: Erlend Štaub

Hea lugeja, ära lase end teksti päismikus esitatud žanrimääratlusest eksitada. See ei ole arvustus, see on armastuskiri. Kirjutatud kroonilises afektiseisundis, armunule omases hirmus mitte osutuda vastuarmastuse vääriliseks.

Olen kuulanud metal-muusikat teadlikult ja aktiivselt 11. eluaastast alates, seega pisut enam kui viimased kolmkümmend aastat. Parafraseerides üht eesti kultusfilmi, võin deklareerida, et minu elulaulus on olnud palju ilusaid salme, kuid refrääniks jääb vist ikka Napalm Death. Seega pole mul võimalust – ega vist ka õigust – jääda selle ansambli fenomeni ja loomingu suhtes objektiivsust võimaldavale emotsionaalsele ja intellektuaalsele distantsile.

Napalm Death on ainuke minu teismeeast pärinev bänd (kuulsin nende muusikat esimest korda kas 1989. aasta lõpus või 1990. aasta alguses), kes pole minu silmis kogu vahepealse aja jooksul hetkekski aktuaalsust kaotanud ega devalveerunud, kes ei ela minu südames ning koduses helisüsteemis pärast kõiki neid aastaid mitte üksnes inertsist või nostalgiast.

Kui enamik nende eakaaslastest kolleege on teinud sel sajandil parimal juhul üksnes oma legendi väärilisi albumeid, siis Napalm Death on enese kuvandit julgelt nii kõigutanud kui ka kasvatanud, ladunud vanale vundamendile uue hoone. Grindcore death metal'i Isast ja Pühast Vaimust – andestage see suure reede järgses pühadepohmeluses sündinud kujund – on saanud ühtlasi ka Poeg.

Ansambli seni viimane, järjekorras 15. stuudioalbum «Apex Predator – Easy Meat» (2015) kujutab enesest loomingulist jõudemonstratsiooni, klassikalise grindcore'i klišeede viljakat ühendamist 21. sajandit väärivate muusikaliste ideede ja sound’idega. See plaat on bändi seniste tööde hulgas ühtaegu kõige komplitseeritum ja kompromissitum.

Neljapäeva õhtul Tallinnas Tapperi klubis toimunud kontserdil nägi peaaegu täismaja publikut artisti, kes vastupidi oma lugematutele kolleegidele ei looda mitte kuulajate heale mälule ja sentimentaalsetele tunnetele (nagu kõik vanad nostalgia näljaleiba söövad bändid) või otsi kobavalt oma õiget identiteeti, sound’i ja publikut (noored ja/või vähetuntud bändid), vaid on enesekindlalt ühtaegu nii elu tippvormis kui ka uue ja ajastuväärilise metal-muusika avangardi esiridades.

Napalm Death on aastakümnete jooksul korduvalt tõestanud, et ükski lava pole nende jaoks liiga suur või liiga väike. Tapperi püüne ja saal on vist kitsaimad, kus mina neid eales nägema olen sattunud. Kontserdi sissejuhatuseks esitatud uue albumi nimilugu mõjus seal oma majesteetlikus massiivsuses kui tähelaeva maandumine elutuppa.

Napalm Death esines Tapperis täismajale. / Erlend Štaub

«We are Napalm Death from Birmigham, England. Attempting to make as much noise as humanly possible». Jah, nad on tõesti taas kord kohal, et täita eesti rahva parimate poegade ja tütarde üldinimlikku vajadust estetiseeritud ja rütmistatud müra järele, külvata janusele maale madallennul natuke napalmi.

«Evolved as One», «It's a M.A.N.S. World!», «The Kill» ja «You Suffer» viisid kuulaja ansambli esimesse loomeperioodi, olgugi et viis, kuidas bänd neid palasid kaasajal elusast peast esitab, on pühkinud nende palgeilt selle nooruse ja süütuse õhetuse, mida võib stuudioplaatidel nautida igaviku ääreni.

Napalmi viimase albumi videoloo «Smash a Single Digit» biitide, riffide ja karjete puhastustuli masseerib kuulaja kaela ning kõrvakilesid õmblusmasina armutusega, laseb kogu salve pidemeni publikusse tühjaks ühe minuti ja paarikümne sekundiga. Samalt plaadilt pärinev «Stubborn Stains», mis tõmbas kontserdil mu tšakrad lahti nagu torusiiliga, on minu meelest üks selle tänaseks 36 aastat tegutsenud veteranbändi kõigi aegade parimaid lugusid üldse. «How the Years Condemn» pakkus sõnulkirjeldamatult ekstaatilist kogemust tunda end sipelgana suruõhuhaamri all.

Napalm Deathil on palju isikupäraseid voorusi, kuid parim neist on ilmselt tempo, millega tagasi ei hoita ning mis kestab alati kuni loo lõpuni, sumbumata mingisse progetsevasse outro'sse, nagu hard rock'i ja heavy metal'i sugupuusse kuuluvate bändide puhul tavaliselt. Mis näitab, et oma muusikalise mõtlemise algupäralt on Napalm lähemal hardcore punk'ile kui klassikalisele metal'ile. Olgugi et nii oma sound’i kui püsipubliku poolest kuulub Napalm peaaegu täielikult viimatinimetatud skeenesse.

Mind on Napalm Deathi juures algusest peale võlunud see, et ansambli liikmed käituvad nii inimeste kui ka artistidena nagu täiskasvanud ning suhtuvad ka oma kuulajatesse kui täiskasvanutesse. Mis on metal-muusika maailmas suhteliselt haruldane. Napalmi avalikus kuvandis pole kultiveeritud võltspaatost, teatraalset viha ega macho-mentaliteeti, nad ei kerja oma publikult kaasakarjumist, plaksutamist ning hüppamist. Eriti reljeefselt ilmneb see kontrast, vaadates ja kuulates Napalmi mõnel suurel festivalil, kümnete teiste metal-bändide vahel.

Mark Greenway Tapperis. / Erlend Štaub

Oma lüürikas ja vahetekstides jutlustab Napalm Death selget mõistust, eranditult iga inimese võõrandmatut õigust isikuvabadusele, õnnele ja eneseväärikusele. Sellega seoses on ansambli solist Mark (Barney) Greenwayst kujunenud aastatega üks metal-maailma suurimaid isehakanud pastoreid, kes seisab kontsertidel oma koguduse ees, näpp rääkides aina enam püsti ja käsi püstitõstetud näpuga järjest kõrgemal. Mis ilmselt häiriks mind natuke, kui ma tema öelduga täielikult ei nõustuks.

Napalm Deathi kontsertidel – seekordne oli mulle kaheteistkümnes viimase 23 aasta jooksul – on, nagu olen täheldanud, alati hea moshpit, mis meelitab lava ette vana kooli kamikaze'sid, toob inimestest välja parima, sünnitab dionüüsilise meeleolu ning palju elurõõmsat ja sõbralikku vägivalda.

Olen Napalmi pit'is valanud aastate jooksul liitrite kaupa higi, verd ja rõõmupisaraid, murdnud korra rangluu ja ribi, lasknud end grupi muusikal kanda punkti, kus keset kõiki neid temposid ja detsibelle pendel peatub, täielikust tasakaalutusest saab absoluutne tasakaal ning algab kaardistamatu ala ja must auk, esteetiline Bermuda kolmnurk, milles toimub kuulaja kojujõudmine iseenesesse.

«Suffer the Children» – üks Tallinna kontserdi järjekordseid kõrghetki – pärineb albumilt «Harmony Corruption» (1990), mida ma selle liigsete death metal'i mõjude pärast pole kunagi eriti armastanud ega hinnanud, kuid kontserdil pühkis see šlaager minuga taas kord lavaesist põrandat. Aastatega on «Sufferist» saanud grindcore death metal'i oma «Dancing Queen» ja «Billie Jean» – igihaljas ja vastupandamatult funky. Barney hääl, mis on madal nagu Suure Kanjoni org ning lai nagu Neeva, tuleb siin esile kogu oma vastupandamatus ilus.

Napalm Death Tapperis esinemas. / Erlend Štaub

«Utopia Banished» (1992), mis redefineeris veerand sajandit tagasi ilmudes vähemalt minu jaoks täielikult grindcore death metal'i žanri, on pikka aega olnud Napalmi kataloogis minu lemmikalbum. Sellelt Tallinna kontserdil kõlanud «I Abstain» täitis nostalgiavajaduse ideaalilähedaselt.

«Twist the Knife (Slowly)», mis pärineb albumilt «Fear, Emptiness, Despair» (1994), tõi lisaks selle plaadi sound’i massiivsusele, mis ilmumisjärgselt minu maailmapilti ja muusikamaitset kõvasti raputas, meelde ka 1994. aasta palava suve ning iseäranis ühe juulipäeva, mil Napalm Death selle plaadi tuuri käigus esimest korda Eestis kontserdi andis. See kõik juhtus Tallinnas Rock Summeri festivalil, kus Napalm Death allus poliitilisele provokatsioonile ning kakles kogu koosseisus nii enne kui pärast oma etteastet samal laval varem esinenud neonatsidest vene ansambli Korrozia Metalla liikmetega.

Napalm Deathi praeguse koosseisu asendusliige John Cooke. / Erlend Štaub

Napalm Death kõlas Tapperis võimsalt ja ehedalt, hoolimata asjaolust, et on viimase kümne aasta jooksul kaotanud mõlemad oma pikaaegsed kitarristid: ühe igaveseks taevasse grind-orkestrisse, teise määramata ajaks – ent loodetavasti siiski üksnes ajutiselt – perekondlikel põhjustel Ühendriikidesse. Mitch Harrist viimased kaks aastat asendanud John Cooke, kes on Napalm Deathi liikmetega teinud juba varem koostööd projekt-ansamblis Venomous Concept, sai tööga muidu hakkama hästi, ent ei suutnud asendada Harrist taustavokaalides.

Ma olen oma senises elus käinud rohkem arvu kordi Napalm Deathi kontsertidel kui oma perearsti vastuvõtul. Ning usun, et nende kahe statistilise näitaja vahel on põhjuslik seos. Napalm Deathi muusika kuulamine on minu jaoks nagu Immanuel Kanti teoste lugemine: mõlemad aitavad mul oma maailmapilti kokku panna, puhastavad teadvuse sinna vahepeal paratamatult kogunenud prügist. Neljapäeval Tapperis kogetu polnud mulle mitte üksnes kontsert, see oli teraapia.

***

KONTSERT

Napalm Death (Inglismaa)

13. aprillil Tallinna klubis Tappper

Tagasi üles