Nädala plaat. Meie aja parim

Kendrick Lamar Foto: Kuvatõmmis

Kendrick Lamar

DAMN.

Top Dawg/ Aftermath/ Interscope

Hinne: 5

Kendrick Lamar on suutnud oma kahe eelmise «päris» albumiga tekitada enda ümber aura, nagu oleks ta JUMAL. Praegusaegsetest artistidest pole vist kellegi sõnal sellist müstilist kaalu, mis resoneeriks väljaspool popmuusika kitsast infovoogu. Kendrick ütles eelmisel albumil välja mõned asjad, mis tekitasid vibratsiooni kogu «vastupanuliikumise» sees, ja Lamari ehmatuseks tõlgendati teda täpselt vastupidiselt sellele, mida ta soovis. Tema tahtis RAHU. Tekstist nopiti aga välja üksikuid lauseid ja kasutati neid kui lahinguhüüdu.

Uuel kauamängival võtab ta ette samasuguseid teemasid, aga on veel ettevaatlikum, et vältida vääriti tõlgendamist. Värske teemana on sisse tulnud INIMLIKKUS. Ebakindlusest messia rolli suhtes on ta varemgi rääkinud ja «ellujääja süü» on olnud üks põhilisi läbivaid teemasid, kuid need on olnud iseenda peegeldused läbi ühiskonna.

Sel albumil näeme esimest korda, et Kendrick Lamar on tegelikult Kendrick Lamar DUCKWORTH. Ta kardab, et kõik, mis tal on, libiseb kunagi näppude vahelt. Duckworth ei tea, kas säilib ta võime luua ja koos sellega ka raha ja austus. Ta kardab, et jääb räppimise tõttu ilma võimalusest tunda armastust ja lähedust. Ta kardab, et teda ei juhi mitte elu, vaid HIRM.

Muusikaliselt on tehtud samm tagasi «good kid m.A.A.d city» poole ning džäss ja funk on lükatud kõrvale. Taustad on elektroonilised, õhulised ja unelevad, kohati tuletades meelde tänapäevast r’n’b-d, kohati 70ndate souli.

Rütmid, kuigi pigem aeglased, on keerulise struktuuriga ja rõhutavad oma põhibiidi vältimise ja moondumisega lugude ebakindlat olekut, mida rõhutab produktsioonis ka struktuuriline skisofreenia: lood algavad, muudavad paari takti järel suunda ja jätkavad seda keerutamist, kuni ei ole võimalik aru saada, kas uus lugu on alanud või oleme ikka veel eelmise loo arengufaasis.

Ainuke ankur on Lamari räpp, mis on kindel ja SUNDIMATU. Kendrick lihtsalt on nii rabavalt lihtne ja loomulik, et ei vastandu mitte ainult teistele räpparitele või muusikutele üldiselt, vaid isegi tema Fox Newsi või Trumpi mainimine on tehtud ilma vihata ja soovita «ära panna», eristudes kogu massimeediast. Kui kuulajal tekib selle peale tahtmine Trumpide ja Fox Newside peale vihastuda, on see kuulaja enda agressiivsus, mitte ettesöödetud reaktsioon.

See aususe, siiruse ja inimlikkuse kombinatsioon koos suurepärase tekstiga tekitab paralleeli ühe 60ndate alguses superstaariks tõusnud folklauljaga, kes hiljuti esimese muusikuna sai Nobeli preemia, aga kes kogu oma karjääri on pidanud võitlema sellega, et teda taheti seostada poliitiliste liikumistega.

Kui Lamar samas vaimus jätkab, võib ta olla esimene räppar, kes saab Nobeli preemia. See ei pea tingimata tulema kirjanduse kategoorias, teda saaks ka mõnes teises kategoorias hinnata. Kuigi ta seda ise vist väga ei taha. Ta on selleks liiga KONKREETNE.