Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aja auk. Briti kõige kurjem mees suri ära

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Myra Hindley ja Ian Brady | FOTO: Kuvatõmmis

Temaga on nüüd kõik. Nädala alguses saabus Inglismaalt uudis, et 79 aasta vanuses on surnud üks 20. sajandi hirmsamaid inimesi – briti sarimõrvar Ian Brady. Brady tappis ajavahemikus 1963–1965 koos oma pruudi Myra Hindleyga Manchesteris viis last vanuses 10–17. Briti press tundis seda juhtumit nime all «Moors murders».

Nende strateegia oli laps kaasa meelitada ja viia ta Manchesteri ümbruses asuvale mägisele rabamaale, kus siis Brady vägistas, tappis ja fotohuvilisena ka fotodokumenteeris aktsiooni.

Laste kadumine tõi kaasa ülelinnalise õõvalaine ja tuhandeid neid otsivad inimesed kõleda tööstuslinna kõledas udus on jätnud märgi ka briti popkultuuri. Kohtuprotsessi juhatanud kohtunik nimetas Bradyt uskumatult kurjaks ja Hindleyt briti kõige kurjemaks naiseks. Kui 80ndatel võeti rääkida ka Brady-Hindley võimalikust kunagisest ennetähtaegsest vabastamisest (surmanuhtluse puudumise tõttu mõisteti mõlemale mitmekordsed eluaegsed), olevat Margaret Thatcher isiklikult seisnud selle eest, et midagi säärast kunagi ei juhtuks.

Sellisest vaakumilaadsest terminist nagu «puhas kurjus» on nende puhul võetud ka kõneleda. Ian Brady oli Šotimaalt pärit nooruk, kes oli paar korda noortevanglasse sattunud ning kellel oli tärganud huvi transgressiivse kirjanduse vastu. Talle meeldisid Hitleri ja markii De Sade’i mõtted ja vaated. Ta tundis huvi saksa keele ja muu saksapärase vastu.

Manchesteri kohalik, vaesest ja vägivaldsest perest pärit Myra Hindley töötas enne Bradyga kohtumist tehases ja töökaaslased hindasid teda. Pärast kohtumist blondeeris ta aga juuksed, sest nii oli aarialikum, ning hakkas käima raamatukogus. Brady kudus eespool mainitud moraaliüleste mõtlejate pealiskaudsest lugemisest saadud inspiratsioonile tuginedes põlve otsas nn filosoofia, mille üheks sõlmpunktiks oli «perfektne mõrv».

Briti popkultuur leidis neis nii kangelasi kui antikangelasi. Ansambel The Smiths kirjutas loo «Suffer Little Children», milles Morrissey psühhopaadiduo tegemistest laulis. Morrissey on rääkinud, kuidas ta nende kadunud lastega suhestus, kuna oleks võinud vabalt olla üks neist.

Industriaalpioneerid ja suured perversioonisõbrad bändist Throbbing Gristle salvestasid 1976. aastal loo «Very Friendly», mis algab sõnadega: «It was just an ordinary day in Manchester / Ian Brady and Myra Hindley, drinking German wine.» Oli tavaline päev Manchesteris ning Ian Brady ja Myra Hindley jõid saksa veini. Tõepoolest, lisaks kõigele muule saksapärasele maitses Bradyle väga ka saksa vein.

Punk-kultuur armastas ärritavaid teemasid, muu hulgas Hitlerit ja haakriste, ning soodsat vastuvõttu pälvisid ka Brady-Hindley. Hilisem Pretendersi laulja Chrissie Hynde tegi koos hilisema Visage’i juhtmehe Steve Strange’iga vähetuntud punkbändi Moors Murderers, Sex Pistols palus 1979. aasta loos «No One Is Innocent» jumalal päästa teiste hulgas Ian Brady ja Myra Hindley (ka Martin Bormanni ja ülejäänud redus olevad natsid), Derek Jarmani punkfilmis «Jubilee» teatab kuulus punk-skeene inimene Jordan, et tema lapseea iidoliks oli Myra Hindley.

Myra Hindley suri aastal 2002, olles enne seda korduvalt väitnud, et on leidnud jumala ja on muutunud inimene. Ian Brady kahetsust välja ei näidanud, küll aga meeldis talle pidada näljastreiki.

Tagasi üles