Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sergei Lebedev: venelased ei taha ajalugu endale tunnistada

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kirjanik Sergei Lebedev | FOTO: James Hill
Sergei Lebedev «Unustuse piir» Matti Piirmaa Ajakirjade Kirjastus, 2017 320 lk | FOTO: Raamat

Sergei Lebedev (35) on vene kirjanik, kelle esikromaan «Unustuse piir» ilmus sel kevadel eesti keeles. «Unustuse piir» on pälvinud ohtralt rahvusvahelist tähelepanu, jõudes Ameerika Ühendriikides, Saksamaal ja teistes suurtes lääneriikides nii kriitikute kui ka lugejate teravdatud tähelepanu alla just seetõttu, et tegemist on esimese tänapäevase Vene romaaniga, mis vaatleb Gulagi ja Nõukogude Liidu ajalugu ilustamata.

Kohtusin Saksamaal resideeriva Lebedeviga Berliini kunstiakadeemia kohvikus, et rääkida Venemaa ajaloo ausast kajastamisest, Vladimir Putinist ja tänapäeva venelase eitusmentaliteedist.

Kui «Unustuse piir» 2011. aastal ilmus, olite kahekümnendates. Kuidas jõudsite nii isiklikus kui ka rahvuslikus plaanis nõnda valusa raamatuni?

Ma töötasin aastaid geoloogina. Geoloogia tõttu nägin endiste Gulagi laagrite varemeid, sest kogusime mineraale muuseumide ja erakollektsioonide jaoks. Sõitsime helikopteriga asustamata aladele Põhja-Uuralites ja Siberis küladest sadade kilomeetrite kaugusel. Gulag suleti ja laagrid jäeti maha, valvurid läksid pensionile ja vangid lasti vabaks. Hooned aga on tundras alles.

Isegi kui praegu keegi neid hüljatud laagreid uurida tahab, on puidust barakid lagunemas. See oli minu esimene šokk, sest 1990. aastate keskel oli Venemaa väidetavalt teel demokraatia poole. Kõik lugesid [Aleksandr] Solženitsõnit ja [Varlam] Šalamovit, aga keegi ei rääkinud laagritest, mis veel alles olid. Sain aru, et olen posteksistentsi tunnistaja.

Hakkasin töötama ajakirjanikuna ja uurima oma vanaema arhiivi. Elasin tema korteris ja leidsin kotitäie vanu dokumente. Minu vanaisa oli olnud Punaarmee ohvitser alates 1941. aasta juunist. Ta oli üle elanud Stalingradi lahingu ja ma eeldasin, et leian tõelise nõukogude kangelase loo. Vanaemal oli suur kommikarbitäis medaleid, muuhulgas Lenini order, kuid nendel aurahadel pole nime peal.

Vanaema oli aga teist korda abielus ja selle teise vanaisa kohta ei teadnud ma peale nime eriti midagi. Ta pärandas mulle paar õngeritva, pintsakuid ja mütse ning nende järgi eeldasin, et tegemist oli pensionil keskastme ametnikuga, kes veetis oma vanadust datšas. Ja ta oli pime.

Ka «Unustuse piir» keerleb kahe vanaisa mineviku ümber.

Leidsin mõlema vanaisa teenistusraamatud ja avastasin, et minu lihane vanaisa ei olnud ühtegi autasu pälvinud. Teine vanaisa aga alustas militaarkarjääri 1918. aastal, päris alguses. Ta läks pensionile 1956. aastal pärast julgeolekus töötamist. Lenini ordeni sai ta 1937. aastal, Suure Terrori järel ning see tähendab, et ta oli kindlasti üks mõrvaritest.

Seisin nende kahe teenistusraamatuga ja olin täielikus šokis. Meie perekonnas, nagu Venemaal üldse, meenutati ainult represseerituid, mitte represseerijaid, ja nüüd tundsin esimest korda, et ma söön sellise mehe taldrikult, elan tema mööbli keskel tema korteris. Kõik minu ümber on seotud massimõrvaga.

Minu vanemad ütlesid, et teadsid tema karjäärist, aga tahtsid minu eest seda koormat varjata. Läksin siis arhiivi, aga ohvitseri sugulasena ei saa sealt dokumente kätte. Juurdepääs on ainult ohvrite perekonnal.

Hoolimata salastatud dokumentidest, õnnestus mul leida mõned paberid. Minu kasuvanaisa oli Gulagis laagrivanem. Sain aru, et ma ei ole ilmselt oma olukorras üksi, Venemaal on teisigi, kes avastavad oma toreda sugulase kohutava mineviku. Ainus viis, kuidas ennast hulluks minemast, moraalsest lõksust päästa, oli kirjutada romaan, mida toetas minu eriline kogemus noore geoloogina. Ma olin nendes laagrites käinud, tema kätetööd näinud. Minu elu erinevad osad said lõpuks kokku, minu elul oli seletus ja mõte. Leidsin oma missiooni.

Nii et raamatu pealkiri tuleneb mineviku paljastamisest?

«Unustuse piir» ei ole metafooriline, vaid füüsiline mõiste. See on geograafiline piir alade vahel, kus inimesed elavad, ja nende, kus on maha vaikitud ajalugu. Et ajalugu saaks edasi kesta, on tal vaja tunnistajat, aga seal Põhjas ei ole kedagi.

Stalinil oli territooriumi näol suur eelis, ta sai inimesi ajaloost välja saata. Ei enne ega pärast Gulagi olnud nendes kohtades midagi, pärast barakkide sulgemist lõppes ajalugu. Mina tahtsin sundida inimesi mõistma, et on keegi, kes Põhjas mäletamisega tegeleb.

Põhjas on igikelts, nii et laagris surnute laibad on siiani selles külmas alles, need ei lagune. Nad ei oleks nagu korralikult surnud, surm eeldab füüsilist hävimist, ja sealt algab mälu. Aga meil Venemaal pole ei mälu ega kõdunemist...

Kirjanik Sergei Lebedev. / James Hill

Tundsite, et olete oma valitud teemaga üksinda. Venemaal ei kirjutata selliseid raamatuid.

Ma ei usu, et ajaloost rääkimine oleks väga ohtlik, ütleme, et oht on mõõdukas. Kodanikuaktivismiga riskivad inimesed palju rohkem.

15 aastat tagasi oli raamatupoes riiulite kaupa ajalooraamatuid ja alumisel riiulil mõned pruunikaanelised propagandaraamatud, mis kiitsid Stalinit. Praegu on olukord vastupidine. Päris ajalugu on kõrvale lükatud ja inimesed ostavad prahti, mis räägib Stalini võidust Teises maailmasõjas. Suurim probleem ei ole oht, vaid inimeste ükskõiksus Gulagi, ajaloo, terrori vastu. Mina tahtsin leida uut keelt, milles sellest rääkida.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses lugesin palju liberaalset ajakirja Ogonjok. Seal oli Stalinist lõputult artikleid, mis nõudsid nõukogude mentaliteedile kohaselt, et inimesed ennast muudaksid. Nüüd on perestroika, minge sellega kaasa! Kohe!

Nõuti, et rahvas vahetaks ühe päevaga pooli, aga see on psühholoogilises mõttes vale. Vene inimesele on väga keeruline tema rahva minevikku selgeks teha ja lihtsalt lajatamine ei toimi. Tuleb tegeleda laiema teraapiaga ja juhendada lugejat ilma moraalsete nõudmisteta.

Palju on üritatud rääkida nõukogude minevikust, kasutades nõukogude kantseliiti, kuid siin tekib suur vasturääkivus. Kantseliit on antianalüütiline, nii et mina tahtsin kirjutada nagu Marcel Proust, nagu läänes kirjutatakse. Täpselt, aga poeetiliselt, et minna sügavamale, et jõuda lähemale.

Minu kasuvanaisa põlvkond lihtsalt kadus. NKVD ohvitserid, kõrged sõjaväelased ja poliitikud lihtsalt kadusid pärast teenistusaja lõppu avalikust teadvusest. Nende inimeste kujutamiseks puudub taustsüsteem, sest kirjanduses, kinos, kunstis on nad ilma nägudeta.

Ma tahtsin need inimesed tagasi tuua, neile näo ja isiksuse anda. Tuua nad pelgupaikadest välja ja rääkida, millised nad olid, kuidas nad käitusid, need mõrvarid. Sain pärast palju kirju, kus lugejad ütlesid, et ainult tänu «Unustuse piirile» suutsid nad mõista oma vanu sugulasi, kelle varju nad lapsena tundsid.

Kas «Unustuse piiri» ajalookäsitlus ei vihastanud venelasi? Eestis oleme harjunud venelastega ajaloo teemal mitte vaidlema.

Kui raamat alguses ilmus, ootasin ma suurt pommi, see oli provokatsioon. Halb üllatus oli, et üldiselt vaikisid nii ühiskond, kriitika kui ka lugejaskond laiemalt raamatu maha. Kui raamat avaldati teistes keeltes, muutus selle ignoreerimine aga võimatuks. Siis nõustuti, et raamat on hea.

Saksamaal on «Unustuse piiri» müüdud siiani rohkem kui Venemaal ning ilmusid arvamuslood, kus öeldi, et see on erandjuhtum, aga kõik venelased ei saa oma vanavanemaid häbeneda. Eeldati, et lääs on mulle propaganda eest maksnud, sest ma olen saanud stipendiume Saksamaalt.

Nüüd näen, et on ilmunud veel raamatuid Gulagi kohta, aga neis väidetakse ikkagi, et ajalugu polnud nii hirmus. Nõustutakse, et jah, Gulag oli halb, aga seal oli ruumi ka armastuse ja suhete jaoks.

Selline käsitlus kaitsevat lugejat. Jah, inimesed surid seal, see oli ekstreemne, aga ei tohi ennast lasta õudustest puudutada! Ajalugu vaadeldakse läbi filtri, see on Venemaal nii tüüpiline. Venelased ei taha ajalugu endale ausalt tunnistada.

Mulle tundub, et tänapäeva venelase identiteedi suur osa on uhkus ajaloo üle. Tähistatakse Teise maailmasõja võitmist ja vanavanematest sõjaveterane; teiesugused autorid solvavat venelase patriotismi isiklikul tasandil.

Teise maailmasõja «võit» on ainus nüüdisaegse venelase identiteedi alus. See annab venelasele päritud moraalse kapitali. Nad saavad tänu sellele teisi rahvaid hukka mõista, nad tunnevad, et on teistest paremad. «Võit» tõestab neile, et kõik tehtu oli moraalselt õige. Selle «võiduga» õigustatakse suuri pingutusi ja kannatamist. Venelased, kes «vabastasid» Euroopa, polnud ise vabad. Kui sa aga ise ei ole vaba, ei saa sa teistele tuua mingit vabadust.

Putin mõistab, et ta ei saa Gulagi õigustada, aga ta kasutab Stalinit hirmu sümbolina. Stalin on Putini jaoks positiivne kangelane. Stalini mainimine äratab põlvkondadeülesed mälestused.

Enne Bolotnaja väljaku proteste (2012. aasta meeleavaldused Putini vastu – toim) oli üldine mentaliteet selline, et kui inimesed ei torgi valitsust, jätab valitsus rahva rahule. Bolotnajast alates hakati rahvast füüsiliselt survestama ja hirmu külvama, ning selle hirmu sümbolina on Stalin ideaalne, ta esindab jõhkrat võimu. Praegune Venemaa valitsus ei saa Stalini režiimi otsesõnu kiita, aga talle ehitatakse monumente ja tehakse propagandafilme.

Venemaa valitsusel on vaja pikendada kõikehõlmava riigivõimu traditsioone, mis on ühelt poolt uhke ja võidukas, aga teiselt poolt jõhker ja armutu.

Putinil on vaja rahva austust ja hirmu ning hirmu sümboliseerib Stalin?

Jah. Lapsena oli hirmu sümbol see, et kui sa ei ole korralik, tuleb keegi ja viib sinu pimedusse ära. See on põhimõtteliselt sama.

Vene ühiskond on katkine ja killustunud, Krimmi annekteerimise puhul tuleb see selgelt välja. Paljud venelased ütlevad, et Gulag oli meie ajaloo hirmus häbiplekk, aga Krimmi annekteerimine on hea, sest see on iidne Vene territoorium. Putin kasutab ühiskonnas ilmnevat vasturääkivust ja ebastabiilsust väga nutikalt ära.

Kui oled venelane, kes elab Venemaal, saad uudistest ainult selle versiooni, mis võimule meeldib.

Probleem on vastutuses. Sa võid Venemaal CNNi vaadata, aga probleem on vastutuse võtmises.

Aasta tagasi oli Peterburis konverents «Debatt Euroopas», kus osales hulk inimesi, kirjanik, psühholoog, preester jne. Konverentsi teema oli vastutuse küsimus: mida peaksid venelased ette võtma Stalini kuritegude, Balti riikide okupeerimise ja muu hirmsaga Venemaa ajaloos. Jutt jooksis aga kogu aeg sellele, kuidas vastutusest kõrvale hiilida. Öeldi, et kuritegudes oli süüdi Nõukogude Liit, meie pole enam Nõukogude Liit, nii et pole meie süü. Pahad olid bolševikud, meie enam pole bolševikud, nii et kõik on korras.

Otsiti viise, kuidas öelda, et venelased ise olid esimesed ohvrid, selle asemel et vastutuse kandmisega tegeleda. Kõik tahavad Venemaal peitu pugeda, verisele ajaloole selja keerata. Öeldi, et Saksamaal oli samamoodi: kõigepealt anti inimestele süüa, tõsteti elukvaliteeti ja alles siis hakati maailma ees vabandust paluma.

Nii et Putini propaganda ei ole takistus, aga inimesed ei ole valmis selleks, et nad ei saa ajalugu enam kuidagi muuta. Moraalses mõttes peame olnut tunnistama.

Praegu tahetakse Moskvas hulk hruštšovkasid maha lammutada ja rahvas hakkab aru saama, et kui Putin võib varastada Ukrainalt Krimmi, võib ta moskvalastelt nende korterid võtta. See on sama asi, aga esimest korda elus tulevad inimesed tänavatele ja reageerivad, sest neilt endilt röövitakse midagi. Tüüpiline venelane mõtleb praegu, et tehke seal Ukrainas, mis tahate, aga jätke minu korter alles! «Revolutsioon! Nüüd kaitseme!»

Eestis on siiani kohati tunda rahvuslikku ohvri mentaliteeti. Nii poliitikast, kunstist kui ka tavavestlustest käib kogu aeg läbi, et Venemaa tegi meile halba ega ole siiani vabandust palunud. Kui Angela Merkel tuli esimest korda Tallinna visiidile, palus ta kohe natside kuritegude eest vabandust, ja siis räägiti meedias jälle, et Venemaalt pole sellist asja oodata.

Paar nädalat tagasi nägin dokumentaalfilmi eestlastest, kes nõudsid [1980. aastate lõpus Nõukogude Liidu] Rahvasaadikute Kongressil Molotovi-Ribbentropi pakti õigustühiseks tunnistamist. Eestlasi oli kolmkümmend või nelikümmend mitme tuhande seas, kuid nad suutsid Mihhail Gorbatšovi veenda.

Gorbatšov ei tahtnud Nõukogude Liidu lõppu, aga eestlased rääkisid temaga sellise väärikusega, et sealt algas tegelikult revolutsioon. Venelased ei tea seda, see on jäetud Vene historiograafiast välja. Ja kui Boriss Jeltsin tuli Tallinna vastastikuse tunnustamise pakti allkirjastama, oli ta leplik, sest eestlased olid ta piiri peale viinud. Minu arvates on see tõeline hollywoodlik edulugu, te peaksite Eestis sellest kirjutama. Nüüd on pall venelaste käes, aga andeks palumisega läheb veel sada aastat.

Suurim probleem ei ole see, et venelased on ignorantsed keelte, kultuuride, rahvuste, kooseksisteerimise koha pealt, vaid kogu vene kultuuril on midagi viga. Jah, meil on Lev Tolstoi ja Fjodor Dostojevski, aga kultuur on alati olnud Venemaal imperiaalne instrument. Suured kirjanikud olid süsteemi loojad.

Me peame üle vaatama vene kultuuri alustalad. Venelased ei suuda uskuda, et Ukrainas on oma rahvus ja keel, nii palju nähakse vaeva, et mõelda ukraina keelest kui vene keele halvast dialektist. Ma tahaks küsida: mida te muretsete? Las ukrainlased olla oma keelega! See ei ole üldse venelaste asi!

Vene kultuuri vallutav ja manipuleeriv iseloom põhineb hierarhial, alati on olemas kõige tähtsam riigikirjanik ja dialoogi erinevate astmete vahel ei teki. Teoreetiliselt peaks kunst võimule vastu hakkama, aga Venemaal seda ei ole. Nii et inimesed peavad kunstiga eesotsas saama vabaks võimupüramiidist ning alles siis saavad nad arvestada erinevate vaatenurkadega ajaloole.

Praegu ei näe ma, et see võiks juhtuda. Mõned erandid kirjanike ja režissööride näol muidugi on, aga põlvkondade jagu tööd on veel teha. Venemaa on praegu väga haavatav, sest ehitab oma identiteeti müüdile heast Nõukogude Liidust. Midagi tõestada ei saa, sest arhiivid on suletud.

Putini identiteet toetub palju mõttele KGBst kui modernsest salaluureagentuurist, mis ei ole enam sama verine kui Stalini NKVD. Nüüd hakatakse Leedus ja Ukrainas arhiive avama ja on võimalik Vene põikpäise müüdiga võidelda, näidata neile tõendusmaterjale. Eks siis ole näha, mis saab.

Eestlasi häirib siiani, et lääs ei näe Saksamaa ja Venemaa ajaloo kuritegusid samal tasemel. Võitjad kirjutavad ajaloo!

See on Venemaa lugu, asi ei ole Eestis ega läänemaailmas. Lääs vaatab seda, mida neile näidatakse, nad ei saa survestada Venemaad kellegi käest vabandust paluma. Pealegi, Putin ütles ju korra Katõnis, et ta palub vabandust, aga see vabandus ei maksa midagi, sest ta ise alustab samal ajal sõdu ja represseerib inimesi. Tema sõnadel on nullväärtus.

Me peame ise õppima, kuidas seda õudust kanda. Mida saan mina öelda? Väga kahju on, miljonid inimesed said viga. Mina saan ainult raamatuid kirjutada. Ma osalesin eelmisel aastal Berliinis Euroopa kirjanike konverentsil ja iga kolmandat inimest, kellega rääkisin, olid venelased mingil hetkel represseerinud, keegi [lähedastest] oli tapetud. Olin valmis ära minema, sest valu oli nii palju.

Kas peate läänes alati seletama, et olete küll Vene kirjanik, aga opositsioonis?

Enam-vähem, jah. Peab seletama, et jah, venelane, aga teist sorti.

Kui mõelda sellele, kui paljudele inimestele tehti haiget, saab vaid õhku ahmida. Minu vanemad ei tunnista kunagi, et Eesti okupeeriti ja see oli kuritegu: pigem raputavad pead ja ohkavad, et noh, juhtus. Nad ei ütle, et Nõukogude Liit tõi Eestisse rahu ja küllust, aga nad püüavad kõrvale põigelda tunnistamast, kuidas Vene väed Eestisse jõudsid. «Noh, juhtus!»

Praegu hakatakse vaikselt aru saama, et peaks endised punased ohvitserid võimult eemaldama. Läks 20 aastat aega, et teema üldse üles võtta! 1980. ja 1990. aastatel öeldi, et me pole ju nõiakütid, me ei saa inimesi ära ajada pelgalt kommunismi pärast. Pärast Putini kukkumist tuleb sama teema: me ei saa ju kogu KGBd minema ajada, sest nad on kõikjal.

«Unustuse piir» algab küsimusega, kas kangelane on eurooplane või venelane. Teie edu on tegelikult läänes, teie elate peamiselt siin. Kas olete üldse veel Vene kirjanik?

Minu jaoks pole Venemaa ja lääne vahel suurt vahet. Ma kirjutan vene keeles, aga ma ei taha esitada Gulagi ainulaadse ja müstilise veneliku nähtusena kuskil jäätunud Siberis. Ma tahan analüüsida Gulagi 20. sajandi kontekstis, sest kannatusi ja mõrvu jagus sellal kogu maailma. Ka minu järgmine romaan on korraga nii Venemaale kui ka Saksamaale. Mulle sobib selline vahepealne olek.

Sergei Lebedev «Unustuse piir»

Matti Piirimaa

Ajakirjade Kirjastus, 2017

320 lk

Tagasi üles