Onu Bella hambasaaga. Mängu tulevad näpitstangid, konjak ja viin

Onu Bella
, Igor Maasik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igor Maasik 19.09.1961 – 01.05.2018
Igor Maasik 19.09.1961 – 01.05.2018 Foto: Tairo Lutter

Avaldame teise katkendi Onu Bella raamatu «Tappa prostatavähk» teisest peatükist, kus teeneline kultuuritegelane endal ise hamba välja tõmbab. 

Esimeses osas, mida võite lugeda siit, tegeles O. Bella operatsiooniks vajaliku materiaal-tehnilise baasi ettevalmistamisega. 

Veel enne, kui käivitus tuimastusprogrammi teine etapp, tuli teha mõningaid tehnilis-ettevalmistavaid toiminguid. Esmalt rabasin abikaasa peeglilaualt peotäie puuvillaseid kosmeetilisi vatipadjakesi — osa viisin kööki, suurema osa aga vannituppa, kus asetasin nad valamu äärele. Liikusin uuesti kööki, abikaasa valvas pilk iga minu liigutust vaikides saatmas. Avasin tamiilipakendi, mida tegin, pean kahetsusega tunnistama, üsna hooletult. Jõhv läks sassi nagu Kört-Pärtli särk. Iseenesest ei olnud see vahejuhtum suur draama, sest tamiili oli rakenduseks vaja minimaalsel hulgal. Lõikasin Fiskarsitega sasipuntrast paraja pikkusega tüki ning teise, veidi lühema jupi selleks, et seda enne peamist protseduuri hambaniidi funktsioonis rakendada. Siirdusin vannituppa, mille üht, kraanikausi kohal olevat seina ilmestas suur peegel. Hambavahede rookimine tamiiliga pole just kõige mugavam toiming, seda peaasjalikult sellepärast, et õngejõhvi materjal ei ole nii pehme nagu tavapärasel hambaniidil. Peamiseks protseduuriks mõeldud tamiilitükikese asetasin vannituppa kindlasse kohta – peeglilauakesele vatipadjakeste kõrvale.

Olin uuesti köögis. Rüüpasin suutäie anesteetilist Araratti ning avasin viinapudeli. Võtsin vasakusse kätte kummimansettidega ümarmokktangid, hoidsin neid köögivalamu kohal ning hakkasin tangidele viina valama, eesmärgil neid desinfitseerida. Enam tähelepanu pöörasin tangide märgtöötlemisel tööriista sellele osale, mis on vahetus kontaktis eemaldatava hambaga. Pärast kirjeldet toimingut kuivatasin tangid paberist köögikäterätikuga, rebisin rullist veel lisa, viisin tangid vannituppa ning asetasin needki vannitoa peegli klaasist alusele, köögikäterätiku tükile. Remargi korras olgu lisatud, et tangide varustamine kummitorutükikestega oli igati õigustatud – tugev tööriistateras, kokkupuutes hambaga, võib selle ebasoovitava koha pealt murda ning hammas ei eemaldu tervikuna.

Desinfitseerimise eesmärgil valasin esimest korda viina kätele ja näole. Toimingu teostasin köögis kraanikausi kohal, käed kuivatasin paberkäterättide ja näo kosmeetiliste vatipadjakestega. Rüüpasin Araratti ning põrutasin ebausu tähenduses kolm korda rusikaga lauale. Abikaasa päris ükskõiksel intonatsioonil: «Mis juhtus?»

Vastasin lakooniliselt, pisut äreval toonil: «Ei midagi. No problemo.»

Abikaasa juhtis mõttearenduse mujale ning küsis: «Kas sa pärast viitsiksid Stromka keskusest mulle veel ühe sändvitši tuua? See on väga buen kõhutäis.»

«No vaatame! Mul ei ole selle peale praegu aega mõelda,» vastasin kärsituses, «sinna jäigi vist ainult üks alles.»

«Aga mine too see ükski, mis jäi üle.»

Hetk hiljem viisin avatud viinapudeli vannituppa ja asetasin sellegi riiulikesele. Olin peatselt köögis tagasi ning vaagisin järgmiste toimingute läbiviimise järjekorda. Kas on mõistlik esmalt pesunöör parajaks mõõta või varuda savikaussi arvestatav kogus jääd? Pesunööri mõõtmine, arvestades ratsionaalsuse tahku, tundus mõistlik tegevus – jääl, nagu me teame, on halb omadus toatemperatuuril kiiresti sulada. Pesunööri pikkus oli määrava tähtsusega. Pikkuse arvestamisel pidin kinni pidama rusikareeglist: pinges nöör peab parajasti nii pikk olema, et ta ulatuks minu suust vannitoa suletud ukseni. Nööri ühe otsa kavatsesin kindlalt siduda vannitoa ukse lingi külge. Harutasin pesunööri pakendist lahti ning tegin ka materjali tugevuskontrolli. Sikutades tundus pesunöör väga tugevana, seega polnud põhjust nuriseda ostu kvaliteedi üle. Andsin hinnangu pesunööri desinfitseerimise otstarbekusele – see ei olnud mõttekas tegevus, sest protseduuri käigus pole abivahend kontaktis kontamineerumist kartvate suuõõne piirkondadega.

Lonksasin jälle Araratti. Võtsin pliidipoolsest, valamu kohal asetsevast köögikapist pasliku suurusega savikausi, asetasin nõu lauale ning avasin külmiku jääkambri, kus oli hoiul spetsiaalsetesse niinimetatud jääkottidesse pakitud märkimisväärne kogus jää kuubikuid. Abikaasa hakkas pragama: «Vaata, et sa jääpaagi ukse hoolikalt suled! Kurat, ma ei taha jälle selle ukse pärast nussida. Ma ei mõtle praegu seda, et see türastunud uks ja vahetamine meile kalliks maksma läheb, vaid seda, milline kuradi kepp on see vahetamine üldse.» 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles