«Mina, supervaras 3» — käsilaste fännidele käib kah

Aurelia Aasa
, Filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mina, supervaras 3»
«Mina, supervaras 3» Foto: outnow.ch

Käsilased on varemgi Eesti kinotipu vallutanud ja nüüd tegid nad seda jälle. Avanädalavahetusel käis filmi «Mina, supervaras 3» vaatamas 50 616 silmapaari, mis on Eesti kõigi aegade kõrgeim avanädalavahetuse rekord. Seejuures ei saa väita, justkui oleks «Mina, supervaras 3» superfilm. Küll aga on selles piisavalt toredust, et rahuldada inimeste armastust lõbusate koguperefilmide vastu.

«Mina, supervaras 3» 2017, USA

Režissöörid Pierre Coffin, Kyle Balda, Eric Guillon

Kinodes alates 30. juunist, kestus 96 minutit

Kurikael, kellega ekspahalane Gru sel korral kohtub, on lillades dressides ringi hüplev vunts Balthazar Bratt. Balthazar on kunagine seriaalistaar, kes hoiab paaniliselt kinni oma kaheksakümnendate teleriminast – sellest ka retroriided ning vankumatu, kohati isegi maniakaalne kiindumus möödunud kümnendi hittide suhtes. «Mina, supervaras 3» heliriba võikski sel korral iseloomustada sõnapaariga «kuldsed kaheksakümnendad». Teiste seas kõlavad Madonna, Michael Jackson, A-ha.

Hittide tulvas pole muidugi midagi imekspandavat, sest käsilaste tiim on alati panustanud tuntud muusikapaladesse. Ei tasu unustada, et «Mina, supervaras 2» kasutas oma tiiseri teemaloona Eminemi hitti «Without Me». Jah, kollaste tegelaste tagumikukeerutused ja puusanõksud ning Eminemi Detroiti räpp – see oli valus. Ehk mitte vaatajaile, ent Eminemile, kelle tõsine räpp on jõudnud sellesse staadiumisse, et sobib lastefilmi taustale. Kaheksakümnendad sobivad puusakeerutamiseks igatahes märksa paremini – pealegi on kollaste käsilaste energia vähemalt sama groovy kui kaheksakümnendail.

Võiks öelda, et «Mina, supervaras 3» ongi pigem atmosfääripõhine animafilm – rõhutakse tuntud riimidele, efektsetele tantsuliigutustele ja üksikutele löökfraasidele. Süžee vajub üha rohkem tagaplaanile. Vähemasti ei suudeta millegagi üllatada. Gru kohtub küll oma linalakast kaksikvennaga, avastab vennarõõme ning saab endale uue liibuva kostüümi, milles näeb välja kui armsalt tüse Batman. Särtsu pakuvad ka kollased käsilased, kes saavad siiski liiga vähe eetriaega selleks, et kõike päriselt lõkkele lüüa.

«Mina, supervaras 3»
«Mina, supervaras 3» Foto: outnow.ch

Filmi  «Mina, supervaras 3» võikski iseloomustada sõnaga tore – mitte just kõige lennukam või originaalsem väljend, ent laitvam omadussõna oleks ebaõiglane, aga rohkemat välja ei pigista. Seejuures tundub, et puudu jääb just paralleelidest sotsiaalsete teemadega. Pole sellist maailmamuutvat power'it nagu mõnel teisel viimaste aastate jooksul üllitatud animafilmidel. Kõige meeldejäävam ja meisterlikum on loomulikult «Zootropolis», mis haarab oma teemavalikus väga suurt osa inimeste suurlinnakosmosest. Ent isegi pealtnäha lihtsakoeline «Laula» («Sing») puudutas tegelikkuses tõsiseid teemasid nagu suureks sirgumine ja kuritegelik lapsepõlv. Eks iga vaataja avastab filmi ja selle tuumsõnumi enese jaoks ise, ent võrdluses jääb «Mina, supervaras 3» haare kesiseks.

Mõttekohti püütakse küll arendada. Kõige aktuaalsem on kaader noorukist, kes plahvatuste taustal rõõmsal ilmel ennast pildistab. Empaatiavõime puudumine ja nartsissism on kahtlemata tänast ühiskonda iseloomustavad nähtused. Isegi niivõrd, et vastavasisuline kriitika häirimatult omavoolu vuliseb. Tähelepanu pälvimiseks oleks vaja jõulisemat raputust. «Mina, supervaras 3» ei anna siiski kuigi palju aega sügavamate hingekaemuste tekkeks. Sisukamad seigad mööduvad kiirelt ning peamine aur on läinud meelelahutusliku, ent küllaltki sisutu süžee loomisele.

Ent ehk see ongi piisav – väiksemad naudivad filmi kindlasti, kas või juba kollaste käsilaste pärast ja täiskasvanutele jäävad möödunud aegade kuldsed hitid ja mõned head naljad. Ehk siis kõigile midagi – natuke nalja, naeru ja armsuse faktorit. Tahaks pöörduda tagasi eelpoolkasutatud sõnade juurde juurde – tore, aga ei midagi erilist.

Eesti vaataja jaoks on filmitegelastele oma hääle andnud Tiit Sukk (Gru/Dru), Liina Vahtrik (Lucy), Margus Tabor (Silas Alpikann), Maria Klenskaja (Gru ema), Elo-Mirt Oja (Agnes), Loviise Võigemast (Edith), Emma Tross (Margo), Taavi Teplenkov (Balthazar Bratt), Piret Krumm (Valerie), Kalju Orro (Fritz), Märten Männiste (Niko) jt. Teostus: tõlkija Mihkel Mõisnik, dublaažirežissöör Margo Teder, helirežissöörid Rando Arand ja Tanel Paats, dublaažiprodutsent Jette Karmin, dublaažistuudio Orbital Vox.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles