Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Röntgenipilt uue sajandi Eesti elavikest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kultuur kui meelelahutus, kultuur kui tarbimine, kultuur kui allahindlus. | FOTO: Mailiis Ollino/ montaazh

Uurimuse kogemuslikuks aluseks on viiel korral (2002, 2005, 2008, 2011 ja 2014) läbi viidud esinduslik sotsioloogiline küsitlus «Mina.Maailm.Meedia». Raamat annabki  sama esinduslikku teoreetilist  tõlgendusmustrit (alates Karl Paul Polanyi  klassikalisest turuühiskonna käsitlusest, Karl Mannheimi teadmiste sotsioloogiast, Pierre Bourdieu kultuurivälja, Anthony Giddensi strukturatsiooniteooriast ja lõpetades eesti keeleski esindatud Niklas Luhmanni  sotsiaalse konstruktivismi, Jürgen Habermasi avalikkuse-käsitluse ning Piotr Sztompka sotsiaalsete muutuste sotsioloogiaga ) ning sotsioloogilist metakeelt kasutades (siinkohal vaadatagu märksõnade ja mõistete registrit!) röntgenpildiga võrreldava  sissevaate Eesti ühiskonna toimimisest kiirenevas ajas.

Jah, see «elavik» on üks võtmemõistetest, mis tähistab inimeste suhet ümbritseva tegelikkusega. Fenomenoloogilises traditsioonis on selleks «elumaailm, eluilm», sks k Lebenswelt, ingl k lifeworld ning olnud käibelgi sellisena asjaomases kirjanduses (mh ka Habermasi teoses «Avalikkuse struktuurimuutus»).

Raamatu üheksa autori (kokku on autoreid 19), Peeter ja Triin Vihalemma, Marju Lauristini, Veronika Kalmuse, Margit Kelleri, Maie Kiisli, Anu Masso, Signe Opermanni ja Küllike Seppeli sõnul peeti aga vajalikuks tõlkida see mõiste just «elavikuna», rõhutamaks inimeste endi sisekaemuslikku maailma, mida nad olemasolevana tunnetavad ja läbi elavad, analoogiliselt oleviku, mineviku ja tuleviku ajakategooriatega.

Kuid «elavik» ulatub neist kategooriatest kaugemale ja sügavamale. «Elavik» rajaneb suhetekompleksil – see on ühtlasi «ajaliku ja igavikulise, isikliku ja üldise, välise ja sisemise dünaamiline ühendus». Tõsi küll, lk 699 tehakse «elaviku» mõistele teatav mööndus kujundlikkuse suunas – «niinimetatud elavik» – ning käsitatakse seda sünonüümina ingl k lifeworld’ile, pidades silmas selle ulatuvust inimeste argiellugi. Järgnevatel lehekülgedel kasutataksegi «eluilmade» mõistet külgnevalt «elavikuga».

Nii või teisiti, igaühel meist on oma aja ja ruumi dimensiooniga elavik. Sotsioloogiliste küsitluste eesmärgiks oligi «iga vastaja elavikku kirjeldada seda kujundavate suhtluse ja infokasutuse praktikate abil eeskätt meedia ja kultuuritarbimise vallas, aga ka poliitikas, ettevõtluses ja materiaalses tarbimises» (lk 5).

Uurimusest ilmneb, et ühiskond ei kujuta endast üksnes elavike summat, vaid põhimõtteliselt võime kõnelda ka eesti kollektiivsest elavikust. Raamatu kokkuvõtvas peatükis esitataksegi ühe põhijäreldusena ühiskonnarühmade eristumise süvenemist, sotsiaalset kihistumist. Objektiivse kihistumise (materiaalsete võimaluste ebavõrdne jaotus) kõrval väärib tähelepanu aga ka subjektiivne kihistumine, «mille aluseks on inimeste enese hinnang oma kohale ühiskonnas» (lk 702). Siit võib omakorda siirduda kollektiivse (domineeriva) enesehinnangu iseloomustamisele (suhe möödanikku ning hinnangud tulevikule), sellele, kas ja kuidas mõjutavad elavikud ühise narratiivi loomise võimalust/võimatust.

See, et teos on meediakeskne (vrd «mediatiseeritud elavik», lk 18–20), ilmneb juba alapealkirjas. See jätab vajaduse laiendada/täiendada Eesti ühiskonna uurimist läbi teiste prismade (majandus- ja omandisuhted, sotsiaalsed turvavõrgustikud,  toimetulek, julgeolek jts). Siinkirjutajale pakkuski keskendatumat huvi uurimuse II («Mentaalsete struktuuride muutumine») ja III osa («Kultuurisuhte muutumine ja meediakasutus»).

Ei tea, kas kurvastada või leppida teadmisega, et viimase kahekümne aasta jooksul pole Eestis «toimunud nihet eri rahvusi ühendava poliitilise identiteedi tugevnemise suunas» (lk 121). Üldkultuurilise muutusena nimetatakse aga tänapäeva infoühiskonnale iseloomulikku kallet, «kus püsivaid seoseid suurte sotsiaalsete rühmadega asendatakse paindlikumate identiteetidega, mis ei põhine üksiktunnustel, vaid paljude tunnuste kombinatsioondel: elustiili, maitse-eelistusi ja harrastusi võib inimene hõlpsamini vahetada kui nt rahvust» (lk 121). See viitab fragmenteerumisele ja killustumisele. Väärtuste-peatüki autorid Veronika Kalmus ja Triin Vihalemm tõdevadki, et «Eesti elanike sümboolne solidaarsusruum [on] muutunud pigem killustunumaks: «suuri» samastumissümboleid peale rahvuse ja perekonna palju ei olegi» (lk 122).

«Kultuurisuhte muutumine» (autorid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm) algab meenutusega 1990ndate alguse dramaatilisest kultuurinihkest. Loominguvabaduse kõrval hakkas kultuuri levikut määrama turumajanduslike suhete tungimine kultuurisfääri. Nüüdseks on «siirdekultuur» (edu kui keskse väärtuse rõhutamine, lääne matkimine) vaibumas, asemele on tulnud «nüüdisaegse võrguühiskonna hilismodernne kultuurimuster» (lk 223). Üks autorite järeldusi on igapäevaseltki kogetav kultuuri tähtsuse vähenemine inimeste jaoks viimasel aastakümnel. Kultuuri käsitatakse meelelahutusena (vrd põhiseaduse preambulis sakraliseeritud kultuurikäsitusega, kus eesti kultuur on eriline keelelis-väärtuseline keskkond, mille kestmise tagatiseks ongi riik loodud).

Kuigi raamatuhuvi on Eestis suhteliselt suurem kui paljudes teistes Euroopa maades, on raamatute lugemise sisuline funktsioon oluliselt muutunud meelelahutus- ja tarbekirjanduse eelistamise kasuks. Raamatuhuvis on ka suured vanuselised erinevused. Paistab, et kui praegune 60+ põlvkond, kes, eriti naiste osas, moodustab põhilise lugejaskonna, lahkub elu näitelavalt, siis sureb välja Eestis ka niisugune kultuurivorm nagu lugemiskultuur.

Vägagi näitlik on selles mõttes kultuuriaktiivsust rahvusrühmades fikseeriv tabel lk 228. Küsimusele, mitu raamatut viimase aasta jooksul te lugesite, vastas ligi neljandik eesti meestest (23 protsenti), et mitte ühtegi. Keskmiselt polnud vahet, kas oled eestlane või venelane – mõlemate «mitte ühtegi» vastanute protsent oli 18. Teisalt ei tasu võib-olla ka masendusse langeda, sest kui praegust vanema põlvkonna raamatuhuvi peetakse «kultuurilise visaduse oluliseks tunnusmärgiks» (lk 230), siis  tänased nooremadki earühmad, kelle jaoks internet «on muutumas multifunktsionaalseks kultuurikeskkonnaks» (lk 227), jõuavad ükskord elu teise poolde, kus loodetavasti ei rahulduta enam mitu tundi teleri passiivse vaatamisega või seilamisega nutitelefoni ekraanil, vaid võetakse kätte ka mõni romaan või luulekogu.

Ma ei saa aga ütlemata jätta, et kultuuriosaluse uurimisel häirib mind mõiste «tarbimine». «Kultuuritarbimine» on ohtlikult lähedal «konsumerismile» (tarbimine tarbimise eesmärgil, vrd «tarbimisühiskond»), mis tuleb iseäranis ilmsiks, kui võtame kõrvale «tarbimise» soomekeelse vaste «kulutus».

Kultuuri «tarbimine» ei kuluta kultuuri, erinevalt asjade ja elamuste tarbimisest. Seetõttu leian, et raamatute lugemine, teatriskäigud, kontsertide kuulamine, muuseumide ja näituste külastamine on kultuuris osalemine (Lauristin ja Vihalemm mõõdavadki seda kultuuriaktiivsusega), mis läbi tõlgendusvälja (muljete vahetamine, blogid, kriitika) koguni kasvatab kultuuri.

Selles osalemises eristub üks osa aktiivsusest, mida võib nimetada «kultuuripanustamiseks» – kõik see, mida tähistatakse «loovkultuuri» mõistega, alates kaunitest kunstidest ja lõpetades teadusega. Võimalik, et edaspidi kultuurisuhtlust mõõtes leitakse mingi veel parem ja täpsem tähistuskord, «tarbimine» võiks aga jääda asjalise kasutuse (nt tarbekunst) või tõepoolest kultuuri kulutusliku poole (levimuusika, levikirjandus, tarbekirjandus jts)   iseloomustamiseks.

Ajalehe piiratud ruumi tõttu pigem tutvustamise kui kaasamõtlemisega piirduvas artiklis pole võimalik loetleda kõiki järeldusi ega ka soovitusi, mida uuringu tulemused pakuvad. Tähelepanuväärne on aga see, et «röntgenipilt» lõpeb (eksistentsiaalsete) küsimustega: milline on Eesti kui rahvusriigi perspektiiv, millised uued institutsionaalsed struktuurid kujunevad arengut määravaks, millist rolli hakkavad mängima võrgukogukonnad, milliseks kujuneb digitaalkeskkonnas sotsiaalsus? Need  küsimused tähistavad uurimistöö avatust ja jätkuvajadust. Aga nii nagu Eesti inimarengu aruannegi leiab avalikku arutlust mitmel tasandil, nii peaks see teos olema piltlikult öeldes avatuna ka poliitika kujundajate lauanurgal.

Raamat

Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu «Mina. Maailm. Meedia» 2002–2014 tulemused. Toimetanud Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Veronika Kalmus, Triin Vihalemm. Tartu Ülikooli Kirjastus, 785 lk

Tagasi üles