Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mõistust mõlkiv uus jagu näiliselt lõpmatus seerias

«Transformerid: Viimane rüütel» arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaader filmist «Transformerid: Viimane rüütel». | FOTO: outnow.ch

Täpselt nagu iga laps tüdineb pikapeale kõige lahedamastki lelust, paistab suurushullustust põdev filmitegija Michael Bay olevat lõplikult tüdinud targutavatest rauakolakatest transformeritest, kelle kaootilisi lahinguid on ta kinolinale toonud nüüdseks kümme aastat järjest.

Üle maailma miljardeid dollareid tulu teeninud «Transformerite» seeria on jõudnud viienda jaoni, mis kannab uhket alapealkirja «Viimane rüütel» ning mõjub eelnevatest seiklustest veelgi ajuvabamalt (kui seda on võimalik uskuda).

Ükski stseen filmis ei tekita tunnet, nagu lavastajas endas tekitaks autobot'ide ja decepticon'ide vaheliste võitluste loomine praeguseks elevust või rõõmu. Enamgi veel, kui juurde lisada eneseirooniliselt irvitavad naljad, millega ta uusima osa täitnud on (nagu üks võõristav foto kunagisest peaosatäitjast Shia LaBeoufist), jääb «Viimasest rüütlist» mulje, et seeria ongi muutunud iseenda täielikuks paroodiaks.

«Transformerid: Viimane rüütel» («Transformers: The Last Knight») on õnneks pisut lühem kui eelmised (kontrollisin enne seansile suundumist meelega järele, lootuses end kuidagigi lohutada!), aga karistab ka vähenõudlikuma vaataja mõistust sama rängalt. Need, kes seeria suhtes veel üdini vaenulikuks pole muutunud, tõttavad filmi vaatama soovist hiiglaslikke roboteid taas madistamas näha. «Viimane rüütel» aga tõestab, et mis actioni't puudutab, pole egomaniakk Bayl ainsatki uut trikki varrukast tõmmata.

Olgem ausad, tervelt kümme aastat pärast esimese osa väljatulekut ei mõju katastroofilised madinad enam kuigi vaatemänguliselt, pigem liigub silm jälle kella suunas. Ehkki Bay paistab kangekaelselt uskuvat, et publikus istuvad ainult 11-aastased poisid, kes on äsja lelud nurka visanud ning hakanud tüdrukute peale mõtlema («Transformerite» sarja sihtgrupp), ei pea ma teda antikristuseks nagu paljud filmikriitikud. Ma ei pea teda isegi lootusetuks ega andetuks režissööriks, ta on täpselt selline režissöör, kes sobiks ideaalselt hoopis kalleid ja stiilseid telereklaame lavastama.

Kujutan ette, kui pilkupüüdev näeks välja tema käe all valminud vulgaarne karastusjoogi reklaam, kus rannas päevitav bikiinides piiga rüüpab aegluubis värskelt avatud pudelist kihisevat jooki ja see tema päevitunud rinnale tilgub… Sedalaadi kaadritest kubisevad kõik «Transformerite» filmid, mille visuaalset külge võikski kirjeldada kui rõvedalt reklaamilikku. Olgu siinkohal märgitud, et tootepaigutust jagub viiendassegi filmi ohtralt. Kui tahad saada selgeid vihjeid, millise firma tosse või telefoni osta, on «Viimasel rüütlil» neid kamaluga jagada.

«Transformerite» filmid pole kunagi tuntud sidusate süžeearengute või arukate teemapüstituste poolest, ent «Viimane rüütel» astub veel ühe sammu edasi täieliku korralageduse poole. Püüda filmi lugu ümber jutustada tundub tõtt-öelda mõttetu, sest  seda polegi – on vaid hunnik erinevaid jaburaid ideid hooletult kokku visatud, lootuses, et tekib enam-vähem jälgitav narratiiv. Kui loogiline see kõik on, ei huvita seejuures kedagi.

Inimtegelaste ridades figureerivad teiste seas eelmisest filmist tuttav musklis leiutaja Cade Yeager (jätkuvalt üks totramaid nimesid, mida eales kuulnud olen) ning seksapiilne Oxfordi professor Viviane Wembly, kes on sunnitud koostööd tegema, et päästa maailm täielikust hävingust. Teadmine, milline kurb saatus inimkonda ees ootab, mõjub peategelastele nagu uudis, et homme sajab vihma, aga anname andeks – «Transformerite» maailmas on juba igapäevaseks saanud, et maailmaga võib kohe kööga olla.

Kui Yeagerit kehastava Mark Wahlbergi osalus on veel arusaadav, siis jahmatust tekitab, et seekordsesse hammasrattaid ja õli täis õudusesse on meelitatud alati sarmikas Anthony Hopkins. Aga kui tegelaste hulka peab kuuluma džentelmenlik inglise rauk (antud juhul lord Edmund Burton, transformerite ekspert), peab ju keegi selle kuuli võtma. Õnneks mõistab Hopkins selgelt, millises pooletoobises klounaadis ta kaasa lüüa lubas, ning annab endast parima, et publikul oleks lord Burtoni näol vähemalt keegi, kellega koos pilkavalt muheleda.

Et Burtonist üksi väheks ei jääks, on vanamehe käsutusse antud ninatark robotist ülemteener nimega Cogman, seni naeruväärseim «Transformerite» seeria tegelane. Tõtt-öelda ei suutnud ma otsustada, kas tahaksin Cogmanile musi teha või tappa anda – ühest küljest on vaese mehe C3POna mõjuv robot seletamatult ebameeldiv, teisest küljest aga elav tõestus, et Michael Bay ei suhtu läbi aastate kõvasti kolakat saanud filmiseeriasse enam vähimalgi määral tõsiselt.

Kui «Viimase rüütli» kohta midagigi positiivset öelda, tooksingi välja, et tänu Cogmani-sugustele idiootsetele lisandustele on see seni vaimukaim «Transformerite» osa. Mis tähendab, et naersin seda vaadates kuskil kolm korda. Ja pärast filmi lõppu veel korra, kui mõistsin, et olen kulutanud ligikaudu kümme tundi oma elust «Transformerite» filmide peale. Kuluta sina oma aega otstarbekamalt.

«Transformerid: Viimane rüütel»

USA 2017

Režissöör Michael Bay

Osades Mark Wahlberg, Anthony Hopkins jt

Eesti kinolevis alates 7. juulist

Tagasi üles