Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Ahvide planeedi sõda» pakub mõttekohti ja närvikõdi

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahvide pealik Caesar ühes oma truude kaaslastega filmis «Ahvide planeedi sõda». | FOTO: Kaader filmist

Pole just palju frantsiise, mis suudaks vaatajat tõeliselt haarata. Enamasti panevad järjekordsed järjefilmid ja klassikute uusversioonid kinosaalis hoopis ohkama ja mõttes endalt küsima: «Milleks selline jama?». Vaataja õnneks ei ole «Ahvide planeedi sõda» («War for the Planet of the Apes») üks seesugustest. Vastupidi.

Prantsuse kirjaniku Pierre Boulle romaani «Ahvide planeet» («La Planète des Singes») põhjal on filme ja seriaale väldatud juba 1968. aastast. Seda skeptilisemad olid emotsioonid, kui teatati uue «Ahvide planeedi» seeria tulekust. Kui «Ahvide planeedi sünd» («Rise of the Planet of the Apes») 2011. aastal kinoekraanidele jõudis, tõusis see aga kiiresti kassahiti staatusesse. Nüüd on järg uusversiooni kolmanda osa käes ja tuleb tunnistada, et «Ahvide planeet» lammutab endiselt, imedes vaataja oma süngesse lummusesse.

Seeria värskeim film, «Ahvide planeedi sõda» on eelkäijatest veelgi armutum ja tirib vaataja juba esimestel filmiminutitel sõjakoldesse. Kergelt düstoopiline maailmalõpuvarjund, mis saatis triloogia eelmist filmi, on kadunud. Inimesed, kes elasid kokku surutult kolooniates, viirusest laastatud maal, on nüüd asendunud täisrelvastuses sõdurisalkadega. Nad on tunginud metsa, ahvide viimasesse pelgupaika, pimestatud ühest ainsast ideest – pühkida maa pealt kõik ahvid.

Ka seeria varasemad osad on rõhunud inimeste varjulisele poolele – ahnusele, isekusele, vägivaldsusele, sõjajanule. Tasakaalustava jõuna on alati kohal olnud hea inimese arhetüüp, kes kaose keerises mõjub küll veidi etteaimatavalt, ent näitab inimkonna helgemat, lootustandvat poolt. Viimases filmis on selleks noor, kõnevõimetu tüdruk (Amiah Miller), kes ahvide kõrval viibides võtabki üle pigem ahvide kui inimeste maneerid. Tervikuna on «Ahvide planeedi sõda» inimeste headuse suhtes siiski lootuse kaotanud.

Noor tüdruk Nova ühes oma sõbra, võimsa gorilla Lucaga. / outnow.ch

Triloogia süžee, nagu ka ahvid ise, on läbinud omaette arengu ja jõudnud olustikku, mille taustal alguspunkt meenub heauskliku heiastusena. Esimene film, «Ahvide planeedi sünd» algab geenilaborist, kus ahve kasutatakse Alzheimeri ravimi aretamiseks. Tollal on loo peakangelane Caesar (Andy Serkis) alles väike šimpansibeebi, kes pärast laborist päästmist asub elama inimese juurde. Inimesest saab tema õpetaja, parim sõber ja liitlane.

Inspiratsiooni Caesari karakteriks said filmi stsenaristid, legendaarne filmipaar Rick Jaffa ja Amanda Silver artiklitest, mis räägivad linnakodudes peetavatest šimpansitest ja sellega kaasnevatest probleemidest. Nii nagu reaalses elus tekivad probleemid ka filmilinal ja sündmuste ahelas Caesari tunded inimeste suhtes lahtuvad. Põhjused selleks on muidugi märksa keerukamad ja rohkem sci-fi kui pelgalt sobimatus linnaühiskonda. Kolmandas osas oleme jõudnud nii kaugele, et ahv, kes kord nägi inimeses oma suurimat sõpra, saab temas nüüd näha vaid vaenlast.

Inimloomuse keerdkäikudele ja varjatud tahkudele rõhumine võikski olla «Ahvide planeedi» üks tugevamaim külg. Kahtlemata suudab «Ahvide planeet» inimesed ekraanide ette naelutada ka teistel põhjustel, alates meisterlikust animatsioonist ja eriefektidest kuni eepiliste lahingustseenideni välja. Ent tegu ei ole siiski pelgalt võitlusrohke sci-fi draamaga. Sünge ja kohati verise pealispinna all peidab end sügavam dimensioon, mis võimaldab soovi korral rännata kaugemale ja mõlgutada mõtteid isegi inimsuse ja inimeseks olemise teemadel.

End looduse krooniks pidava inimese jaoks on ahvid primaadid, kelle äratatud evolutsioon ei allu enam kontrollile. Inimesele vastandub tark, empaatiline ahv, kes toimib filmides kui mõistuse hääl. Eriline maapealse rahu ja mõistvuse sümbol võiks muidugi olla oranžikaspruunikas karvapall Maurice (Karin Konoval). Triloogias ongi ahvid need, kes püüdlevad kooskõla ja mõistmise suunas. Inimene on see, kes valge lipu kõrvale lükkab ja süütab. Miks? Sest ta ei suuda taluda ega usaldada endast erinevat. Ehkki on ilmselge, et «Ahvide planeedi» ahvidele on humaansus omasem kui inimestele endile. Nad on lihtsalt karvased.

«Ahvide planeedi» frantsiisi on analüüsitud ka rassismi aspektist lähtuvalt, ent ahvide ja inimeste konflikti ei saa siiski vaadata pelgalt rassismi kaardile rõhudes. See triloogia jagab kriitikat loomi katsealustena kasutava teaduse suunal. Kaks viimast filmi ei ole teemaga küll nii selgelt seotud, ent ravimitööstuses toimunud sündmused on kõige katalüsaatoriks. Selliseid situatsioone toimub sätestatud teaduseetikale või rahvusvahelisele õigusele vaatamata endiselt ka reaalses elus. Lihtsalt selle erinevusega, et loomad ei põgene ja julmad teod jäävad suletud puuride varju.

Teaduse temaatika on siiski vaid üks aspekt. Ahvide ja inimeste vastandumist filmis võib tõlgendada nii rassiliste, religioossete kui ka rahvuslike konfliktide võtmes. Ühtaegu võib taandada eelloetletu eelarvamustest või võimuihast tulenevaks hirmuks ja vastandumiseks.

«Ahvide planeedi sõda» näitab, kuhu säärane pime, vihaga segunenud hirm võib viia. Seetõttu on film oma eelkäijatest julmem ja verisem, ent pakub sellele vaatamata helgeid hetki, mil saame kaasa elada tõelisele truudusele ja vendlusele. Tegu on vaieldamatult ühe tugevaima filmiga tänavuses kinosuves, mis pakub enamat kui odavat meelelahutust popkorni matsutamise taustaks. Kui teemasse sisse minna, on film pigem nii pinev, et popkorni ei tahagi, sest süda põksub kaasa ainult ekraanil madistavatele ahvidele.

«Ahvide planeedi sõda»

USA 2017

Režissöör Matt Reeves

Osades Andy Serkis, Woody Harrelson jt.

Eesti kinolevis alates 14.07

Tagasi üles