Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Meri, männid ja Kanada Piibeleheneitsi

Muljeid Positivuse festivalilt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kamasi Washington esinemas 2017. aasta Positivus festivalil. | FOTO: Gert Kiiler

Läti piirist paarikümne kilomeetri kaugusel männi- ja merelõhnalises Salatsis peetava Positivuse festivali turundus- ja reklaamiosakond oli tänavu Eesti millegipärast unustanud. Ent ka tänavu oli vaatamata võrdlemisi kesisele ning üldiselt keskealiste generatsiooni ignoreerivale line-up’ile väga tähelepanuväärseid artiste ning rõõmsaid üllatusi, mis vahel baseerusid hoopis ebameeldivate seikade kokkulangemisel.

Toronto eksperimentaalne dark-wave/synthpop’i punt Austra ei kõlanud laupäeval festivali B-laval üldse nii, nagu Austra kõlab. Põhjus selgus pea – lennufirma airBaltic oli ära kaotanud enamiku bändi pagasist ning mõistagi ka pillipargi. Kuid pole halba ilma heata: Austra esines laenatud pillidel ja mingil hetkel ei püüdnudki kõlada nii nagu tavaline Austra, vaid luua uue kõlapildiga midagi muud. Tulemus oli muljetavaldav, seda eelkõige tänu pundi karismaatilisele blondile sasipäisele esinaisele Katie Stelmanisele, kes nägi laval oma pikas kummalises hõlstis ja roheliseks võõbatud silmadega välja nagu kärbseseent mekkinud Piibeleheneitsi.

Tema kandev ning elujõust pulbitsev klassikalise ooperilaulja koolitusega hääl, joviaalne ja süütu üheaegselt, moodustas nauditava kontrasti elektrooniliste biitidega. Dramaatiline Stelmanis liikus oma teatraalses ja intiimses tantsus kusagil teadvuse ja alateadvuse vahelises peibutavas tsoonis. Ooperist ja Detroiti techno’st inspireeritud Austra oli laval täiesti uues kvaliteedis. Hiljem selgus veel üks võimalik põhjus – bändi ihuhelimees vaevles parasjagu räige toidumürgituse käes, kuid tegi sellele vaatamata oma tööd. Aga ehk terake teistmoodi kui tavaliselt.

Kuum cool-jazz

36-aastane jazz-saksofonist Kamasi Washington on hetkel kõige kuumem jazzʼi-mees üle ilma. Positivusel esines ta pealaval, paraku kahetsusväärselt napi publiku ees.

Washingtoni juured on muidugi samas pinnases, kust võrsusid teised jazz’i olulisemad ja suuremad saksofonimängijaid alates Ornette Colemanist ja Charlie Parkerist. Parker on Kamasi jaoks erilisel kohal ning seda rõhutas ta kindlasti ka oma finaalpalas, Parkerile märgilise tähtsusega olnud «Cherokees».

Majesteetlik Washington on suurt kasvu mees ja ka tema kompositsioonid on massiivsed. Tunnipikkune ajaraam pani sellele arusaadavalt piirid ette, kuid sellegipoolest suutis ta koos oma virtuoosliku saatebändiga tuua Läänemere mändide alla eksootilist ning väga spirituaalset California funk-, jazz- ja fusion-atmosfääri.

Tore koht oli ka see, kus mees tänas laval oma isa, kellele ta on väga palju tänu võlgu ning kes ka täna siin saab viibida. Kuidagi jäi kõigil mulje, et isa on kahjuks küll lahkunud, kuid tema vaim on siiski kohal. Korraga sammus lava vasakust servast kohale isa Ricky Washington isiklikult, vägagi elus ja rõõmus, sopransaksofon näpus.

Hiljem jalutas Kamasi Washington väärikalt ka festivali publiku hulgas, ligi peajagu teistest pikem ning mõjus oma kaaskonnaga kuidagi kuninglikult.

Festivali suure lava kontserdid avas reedel Trad.Attack! ja sai sellega varasest kellaajast hoolimata suurepäraselt hakkama. See trio ongi tegelikult ainus Eesti kollektiiv, kes tänavu selle Baltikumi ühe suurema festivali suurele lavale pääses. Rahvusvahelise festivali suur lava on tõeliselt suur ning Trad.Attack! täitis selle hiilgavalt: pritsis sädemeid, energiat ja elurõõmu ning tõmbas publiku kiiresti käima.

Sümpaatse indie-festivalina alustanud Positivuse juures ei ole enam päris kõik positiivne. Ühest küljest seisab iga ootamatult keskmisest edukamaks osutunud festivali korraldaja muidugi mingil hetkel valiku ees, kas keskenduda kommertsiaalses mõttes kindlamatele valikutele või jääda truuks kompromissitumatele variantidele, mille pärast pidu tegelikult ellu kutsuti. Või leida kolmas tee. Seda viimast varianti tavaliselt ei juhtu ning ka Positivus on aasta-aastalt tüürinud rõhutatult noortepärase elustiilifestivali formaadi poole, kus muusika ei ole esikohal.

Loodetavasti suudab Positivus end siiski koguda ning pakkuda taas ainet ka veidi tõsisematele teemarubriikidele kui see, milliste nippidega festivalil tüdrukuid lantida ning kui palju narkojoobes noori vahele jäi.

Positivuse festival

14.–16. juulini

Tagasi üles