Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tormisega jäetakse hüvasti Tehases number 7

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

See oli pea kümme aastat tagasi, mil Naissaare ja mandri vahet kulgevale Tõnu Kaljustele hakkasid merelt linna vaadates silma võimsad vanad tehasehooned. Alati muusikale sobivaid ja tegijatele väljakutseid esitavaid uusi kontserdipaiku otsiv dirigent otsustas välja uurida, mis maa poolt tõkkepuuga piiratud territooriumil, mille lisavalveks veel ketis lõrisev koer ja tõredavõitu vene valvur, põnevat toimub.

«Olin juba teada saanud, et tegemist on Noblessneri sadamalinnakuga. Selle keskmes oli aga valukoda ehk vana allveelaevade tehas, mis kandis Nõukogude ajal nime Tehas number 7 ja mille territoorium oli rangelt kinnine. See kinnise tehase psühholoogia oli siin veel 2009. aastal äratuntav,» meenutab Kaljuste. «Omanike esimene reaktsioon siin midagi korraldada oli keelduv, sest neil puudus huvi oma kuningriik maa poolt inimestele avada. Samas ei tundunud asi lootusetu, sest siin oli suutnud väikepaatide sadama avada Jaanus Tamme.»

Esialgsele keeldumisele järgnes aga nõustumine, sest Kaljuste käis välja ootamatu trumbi – publik tuuakse saali hoopis mere poolt. Nii ka läks: esimest muusikalist projekti, Lera Auerbachi «Vene reekviemi» saabuti kuulama tiiburlaevadega, mis sõitsid Tallinna Linnahalli sadamast Noblessnerisse viis minutit.

Muusika lõi jää liikuma ja tõstis tõkkepuu, sest järgmisel aastal pääsesid külastajad territooriumile nimekirjade alusel juba maalt, aasta hiljem olid nimekirjad vaid autodele ja varsti kadusid needki, nüüd on tõkkepuu kusagil, kust seda nähagi pole. Õige pea algavad siin viimased muusikalise suurvormi «Sünnisõnad» etendused, sest ajaloolises saalis alustatakse renoveerimistöödega.

Erakordse akustikaga saal. / Eero Vabamägi

Erakordne akustika

Valukoja mastaapsus on muljet avaldav, sisemine vaatepilt oli aastaid tagasi nagu vanade tehasehoonete puhul ikka – tohutud pinnad, palju mustust ja vanu tööpinke. Omanikud aitasid koristada ja andsid isegi nõu, kuidas ruumid ajaloolisest nõest puhtaks teha. Lavastaja Peeter Jalakas mäletab, et loomulikult tekkis valukotta sisenedes kohe tunne, et siin annaks teha ägedaid asju ja ühel päeval võiks see maja ehk teatri nime kanda.

Aga peamine põhjus, miks dirigent Kaljuste silmad siia esimest korda sattudes särama lõid, oli muusika jaoks hoopis olulisem ja tihti tagaotsitud – akustika. Dirigent lööb käsi kokku, et demonstreerida selle põhjala piirkonna haruldase saali akustika erakordsust. «Selle tagab kvaliteetne ehitustöö, mis on ka arhitektuuriajaloos oluline seik: tehas ei ole postidest ja taladest kokku keevitatud, vaid monoliitselt betoonist valatud. Lisaks olid siin maas puupakud, mis annavad teatavat helilist soojust.»

Kaljuste katsetas valukoja akustikat Bachi loomingu abil. Ise seisis saali ühes, viiuldajal lasi aga teises otsas kiireid ja aeglaseid lugusid mängida. «Kiiremate teoste puhul kuulsin iga nooti, mis tähendab, et ruum ei teinud akustikat segaseks ega sogaseks, vaid hoidis selgena. Lisaks on siin loomulik õhk ja järelkaja. On järele proovitud ja tõestatud, et siin on midagi, mis on muusika jaoks väärtuslik.»

Valukoda on sobilik nii suurtele sümfoonilistele koosseisudele kui ka mitmekesise repertuaariga kammerooperile, siin on Kaljuste hinnangul valminud suurepärased plaadistused ja teoste ettekanded.

«Aadama passioon» / Kristian Kruuser & Kaupo Kikkas

«Me oleme siin ette kandnud kõik Arvo Pärdi ja Heino Elleri sümfooniad, teinud koostöös Von Krahli teatriga neli lavastust ja hulgaliselt suuri kontserte. Siin toimus Pärdi ja Robert Wilsoni «Aadama passiooni» maailmaesiettekanne. Rahvusooper Estonia orkestri kõla on olnud siin parim, mida ma Wagneri ettekannetel Eestis kuulnud olen.»

Ka Jalakas peab vajalikuks rõhutada, millise imega on tegemist. «Tavaliselt kulub sellise akustika loomiseks tohutult raha ja energiat, meil aga on see lihtsalt kogemata käes. Loll oleks seda mitte kasutada.»

Ühe etapi lõpp

Nüüd on üks etapp lõppenud ning valukoda ootab suurejoonelise remondi järel ees ümbersünd. Suuremasse saali rajatakse koguperekeskus, mis muuhulgas keskendub virtuaalreaalsusele ja pakub peale meelelahutuse külastajatele ka harivat. Hoone avatakse 2019. aasta alguses.

Muusikaline suurvorm «Sünnisõnad». / Kris Moor

Noblessner Arendus OÜ turundusjuht Ann Virkus märgib, et akustika säilitamine ei olegi nii keeruline, sest renoveerimise käigus ei muudeta ruumi geomeetriat ega kriitilisi pinnamaterjale. Ehitusakustika osas konsulteerib projekteerijaid akustika- ja mürakonsultant Linda Madalik.

«Kõige suurem väljakutse on muudetava akustikaga kontserdisaali nõude täitmine: tulevikus peaks valukoda võimaldama esitusi klassikalisest muusikast roki ja tantsumuusikani,» ütleb ta. «Keerulisem ongi pop- ja rokkmuusika järelkõla kestvusega, mida tuleb suurte helisummutavate pindadega vähendada. Sellised pinnad on liigutatavad ja nii saab hoone akustilisi omadusi vastavalt muusikastiilile muuta.»

Kaljuste ei karda, et remont võiks akustilise filigraansuse kaotada, sest projekti on kaasatud professionaalsed akustikud. «Siin on palju komponente, aga ma usaldan professionaale. Linda Madalik on kvaliteedi eest alati väljas.»

Kolga lahe kivid. / Tõnu Tormis

Sümboolne hüvastijätt

2. augustist tuuakse publikuni viimased kuus «Sünnisõnade» lavastust, mis on nii Jalaka kui ka Kaljuste jaoks sümboolsed. Lavastus, mis sündis kaks aastat tagasi Veljo Tormise 85. sünnipäevaks, on sel korral hüvastijätt, mitmeti ühe perioodi lõpp.

«Selles teoses endas on palju sümboleid. Sümbolistlik on ka see, kus asub Veljo Tormise haud, ja vastus on Kolga lahes. Koht, kuhu tuhk tema enda soovil lennutati, on väga sarnane selle kivirünkaga, mis publiku ees laval on. Mere ja suurte kivide maailm on tema viimane puhkepaik. Meis endis tekivad sellega seoses kindlasti omad sümbolid.»

Jalakas lisab, et ühest küljest lõpetavad etendused nende Tormise-tsükli, millele ka helilooja lahkumine omamoodi punkti pani. «Teisalt on selge, et sedasorti hullust, mida oleme Noblessneri Valukojas aastaid rõõmuga teinud, seal enam teha ei õnnestu. Nii et kui on neid, kes mõlemast soovivad osa saada – now is the time. Sest ükskõik milline selle maja saatus ka tulevikus ei oleks, kordatehtud ja renoveeritud ruum seab oma tingimused ja käitumisnormid. Ei ole nii, et kui on soov näitleja suusahüppajana läbi kiviseina lennutada, siis teed lihtsalt seina sisse augu ja katad selle penoplastist tellistega. Täna on see veel võimalik.»

Kindel on see, et koos soovivad muusikateatri tegemist jätkata mõlemad mehed ja teha seda regulaarselt valukoja tagumises, väiksemas osas ja vajadusel ning võimalusel kasutada suurt saali.

Jalaka eesmärk oleks luua siinse regiooni kõige ägedam nüüdisaegse muusikateatri kodu. «Ei vähemat. Siin võiks olla kõik, «mis Estoniasse ei mahu või ei kipu», ja seda on ilmselgelt rohkem, kui sinna mahub või kipub,» on Jalakas veendunud. «Rääkimata sellest, et me rahvusvaheliselt tuntumaid kollektiive – Eesti Filharmoonia Kammerkoor saaks sinna lõpuks oma kodu. Täitsa piinlik, et seda siiani pole.»

«Oleme sellest märku andnud linnale, riigile ja omanikele. Edasine on nende kätes, kuivõrd seda, mida siin aastaid teinud oleme, arvesse võetakse,» ütleb Kaljuste.

**

Üks küsimus: Kas toetate Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalaka algatust luua renoveeritud Noblessneri Valukotta nüüdisaegne muusikateater?

Peaminister Jüri Ratas: Kohtusin Tõnu Kaljustega, kes tutvustas oma nägemust Noblessneri Valukojaga seonduvalt. Valitsus ei ole seda küsimust arutanud.

Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Madli-Liis Parts: Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalakas on käinud kultuuriministeeriumis oma ideedest rääkimas. Kohtumisel lepiti kokku, et nad tulevad tagasi, kui neil on kokku pandud kindlad plaanid ja eelarve, mida ministeeriumis edasi saaks arutada.

Tallinna tegevlinnapea Taavi Aas: Kohtumine dirigent Tõnu Kaljustega sel teemal leidis tõepoolest aset ja ta mainis huvi Noblessneri Valukoja vastu. Samas on selle koha vastu juba pisut varem huvi tundnud ka Tallinna Linnateater, kes soovib sinna ajutist tegevuspinda, ja linnavalitsus lubas ka linnateatrit toetada. Karta on, et mõlemad Noblessnerisse ei mahu, seega tuleks teemat edasi arutada.

Noblessner Arendus OÜ turundusjuht Ann Virkus: Kindlasti toetame seda algatust: Noblessneri Valukoja uksed on kõrgkultuurile alati avatud. Renoveerides jälgime hoolikalt, et kõik selleks vajalikud võimalused alles jääksid, ning loodame, et muusikateater saab asutatud. Investeerime hoone renoveerimisse viis miljonit eurot, samas peab kusagilt tulema rahastus ka saali sisustamiseks (heli, valgus, lavatehnika jne) ning hilisemate igapäevakulude katmiseks. Need otsused tulevad aga mujalt.

**

«Sünnisõnad»

Esietendus 7. augustil 2015 Noblessneri Valukojas

Etendused 2.–8. augustini 2017 Noblessneri Valukojas

Peeter Jalaka ja Tõnu Kaljuste loodud muusikaline suurvorm, milles kõlavad Veljo Tormise teosed: «Maailma loomine», «Isuri eepos», kantaat «Sünnisõnad», «Kalevala 17. runo», «Ütles Lembitu», «Etüüd Juhan Viidinguga» ja «Laevas lauldakse». Laval on Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Soome runolaulja Ilona Korhonen ja Von Krahli teatri näitlejad.

**

Noblessner 20. sajandi alguses. / Eesti Filmiarhiiv

Noblessneri Valukoda

Noblessneri ajalugu algas 1912. aastal, mil kaks Peterburi ärimeest – Euroopa suurim naftatööstur Emanuel Nobel (Alfred Nobeli vennapoeg) ja G. A. Lessneri masinatehase omanik Arthur Lessner – rajasid siia toonase Tsaari-Venemaa tähtsaima allveelaevade tehase. Kahe mehe perekonnanimest saigi tehas nime Noblessner. 1913–1917 ehitati siin kokku 12 ülimoodsat allveelaeva. Eesti iseseisvudes lõppes Noblessneris küll allveelaevade tootmine, kuid laevade ehitus ja remont kestab tänini.

Valukoda on Noblessneri ajaloolistest laevatehase tööstushoonetest kõige suurem. Õigupoolest asus värviliste metallide valukoda üksnes hoone tagumises väiksemas osas, tänapäeval erakordse akustika poolest tuntud suurt saali kasutati laevaehitustsehhina. Hoone valmis 1914. aastal.

1916. aastal nimetati Noblessneri laevatehas ümber Peetri Tehasteks ning töötas selle nime all 1925. aastani.

28. juulil 1925. aastal omandas Eesti Pank avalikul oksjonil ASi Peetri Tehased kinnisvara. Järgnevatel aastatel andis pank hooned ja rajatised rendile, tingimusel, et ehitisi ei tohi lammutada.

2017. aasta sügisel algab Noblessneri Valukoja renoveerimine, mille käigus peetakse hoolikalt silmas, et hoone akustilised omadused säiliksid just sellisena nagu seni.

Valukoja tagumisse ossa rajatakse backbox-tüüpi saal, kus on võimalik korraldada nii kontserte kui ka teatrietendusi. Siingi jälgitakse, et senine akustika alles jääks.

Tagasi üles