Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Armastusega Tartust. Seksiõpik ja kohtinguäpid

Tartuffi blogi (3)

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Poola film „Armastuse kunst” | FOTO: Kaader filmist

Kätt armastusfilmide festivali Tartuff kuumalt tuksuval pulsil hoiavad filmiblogijad Kristel Zimmer ja laura Porovart. Kolmas osa.

  • «#SINGLE» 2017, Austria
  • Režisöör Andrea Eder
  • Linastus Tartuffil 9.08.17

Kõige üllatavam asi, mis ma kolmapäevaõhtusest Athena keskuse filmikülastusest teada sain, oli fakt, et online kohtingusaidid on eksisteerinud käesoleva sajandi algusest! Kui režisöör Eder seda nii muuseas pärast seanssi toimunud vestlusringis mainis, mõtlesin imestusega, et mina leidsin alles oma esimesed lasteaiasõbrad, kui inimesed juba veebi kaudu partnereid otsisid. Lisaks pani muigama sealjuures Ederi kommantaar, et tol ajal pidi viis minutit ootama, et ühe mehe pilt ära laeks - seega polnud 15 aasta tagune süsteem praeguse vasakule-paremale swipe’imisega võrreldavgi.

Dokfilm oli tore. Küll aga ei sisaldanud see minu jaoks mingit erilist informatsiooni. Eks teab ju igaüks, et inimsuhete osas aetakse sageli lootused kõrgele, millele pahatihti järgneb valus kukkumine; et sageli tuleb aastaid otsida ja inimestele võimalusi anda enne, kui keegi päriselt jääb; et paratamatult partnerid vahetuvad ning ühe inimesega ei pruugita jääda elu lõpuni kokku. Pool filmi illustreeris neid juhtumeid.

Teine osa «#SINGLE’ist» oli statistika - kui palju inimesi netikohtingu lehekülgi kasutab, mis on prognoosid (hetkel üks inimene neljast, 15 aasta pärast 50% inimestest), milline pilt/välimus enim tähelepanu pälvib ja kuidas jaotub töötab nende saitide finantspool. Jällegi ei midagi üllatavat, lihtsalt läheb justkui fun factide kategooriasse, millega näiteks järgmisel esimesel kohtingul baarileti taga teadmisi näidata ning vastaspoolelt tunnustavat pilku õngitseda...

Seega, vaatamata huvitavale, aga mitte midagi märkimisväärselt juurdeandve sisule, oli linateos vähemalt teooria ja praktika näitamise osas loomulikus tasakaalus ning kergelt jälgitav.

  • «Nõusolek» (USA, 2017)
  • Režissöör: Brian Crano
  • Linastus Tartuffil 9.08.17

Pärast intensiivset ja dünaamilist «Armastuse kunsti», oli «Nõusolek» otsekui külm ujumaskäik. Vastukaaluks eelmise filmi jazzile mängiti ses teoses klaveriballade, kirgedest juhitud aktiivsete poolakate asemel juhtisid lugu küllaltki tavalised elusegaduses newyorklased ning kui «Armastuse kunstis»oli ikka tunda õnneliku lõpu tulekut, siis juba viimase linateose alguses oli selge, et tulemas on hukulemääratud- armastuse-film.

Eks see «Nõusolek» oli üks paras klassikaline, üsna imal ja etteaimatav suhtedraama. Keskkoolist saati koos olnud paarike otsustab midagi uut ja riskantset proovida — esile kerkivad ootamatud negatiivsed tunded, niisiis leiabki lõpuks üks pool, et asjalood pole päris õigesti ning teeb suhtele lõpu. Aga samas on see filmitegijatele kindlapeale minek, sest vaatajaskond on sellistele süžeedele kerge saak. Igaüks leiab midagi, millega samastuda… Kas või kaudselt, sest olevat see armastus ju üks laialivalguv ja paljuthaarav nähtus, mida õige nurga alt vaadates võib märgata kõikjal.

Kujutan ette, et publik jaguneski eile hilisõhtul kaheks - need, kes pidid «Nõusoleku» tavalisuse ja klišeederohkuse lihtsalt ära kannatama ning teised, kes pigem samastusid, tundisd tegelastele kaasa, ehk isegi pärast filmi vaatamist mõneks ajaks melanhoolsetesse mõtetesse jäid.

Noppeid «#SINGLE» linastuselt ning vestlusest režissööriga

  • «Kuidas portreteerida kohtingut?» võiks küsida filmi «#SINGLE» režissöörilt Andrea Ederilt, sest tervelt aasta jälgis austerlanna viie inimese ponnistusi leidmaks endale internetist kaaslast.
  • Filmi idee sündis naise sõnul puhtalt sellest, et kohtinguportaalid on meie ajastu fenomen.
  • Maailmas on ligi 8000 rahvusvahelist kohtinguportaali.
  • 2031. aastaks prognoositakse, et pooled suhted luuakse läbi erinevate meediumite.
  • Maailmas on erinevatel andmetel ligi 270 miljonit vallalist inimest vanuses 18-65.
  • Kohtingusaite kaasavate statistiliste andmete töötlemisel tuleb allikate suhtes olla eriti kriitiline, kuna tihti võivad autorid olla ühe või teise portaali poolt finantseeritud.
  • Andrea Eder on ajakirjanik ning tema järgmine projekt on inimestest, kes on teadlikud oma peatsest surmast.
  • Nädal tagasi teatas Darko, et on suhtes. Wolfgang ning Philipp läksid kaaslastest, kellega neid filmis koos nägime, lahku, ent on nüüdseks leidnud juba uued kaaslased. Veronika ning Ruth on endiselt #vallalised, ent Veronika käib aktiivselt kohtingutel.
  • Et Veronika esimene kohtingukaaslane kohtingule ka kitarri kaasa võttis, oli kõigile üllatuseks.
  • Filmimise alguses oli režissööril hirm, et ei saa üheltki kohtingupartnerilt luba kohtingut filmida.
  • Filmi osalejate leidmiseks korraldati kolm proovivõttepäeva.
  • Kohtingusaitidel on olemas eraldi haldajad, kes kustutavad kasutajate ebatsensuurseid pilte.

  • «Armastuse kunst» 2017, Poola
  • Režissöör Maria Sadowska, osades Magdalena Boczarska, Karolina Gruszka, Piotr Adamczyk
  • Tartuffil linastus: 09.08.2017
    «Armastuse kunsti»plakatitest kõndisin tänaval mööda juba jaanuaris, mil see Poolas linastus ning pidasin kogu armastuse kunsti algul visuaali põhjal ekslikult kokaraamatuks (palun nõustuge, et plakatil poseeriv imekaunis Magdalena Boczarska meenutab veidikenegi maitsvaid pierogisid vorpivat koduperenaist!). Seejärel pidin oma silmagagi furoori tekitanud filmi vaatama minema, ent ekslikult (jälle!) sattusin vaatama hoopis Andrzej Wajda «Järelkujutist» («Powidoki», 2016) ja nii «Armastuse kunst» unustusse vajus.

Seda suurem oli elevus, kui filmi Tartuffi kavas nägin! Linastuse õhtuks oli ootusärevus päris kõrgeks krutitud ning pettuma poolakates ei pidanud — ajastufilmide loomisel on poolakad omaette meistrid, seda kinnitab kasvõi eelmainitud «Järelkujutis», «Armastuse ühendriigid», «Marie Curie» või «Varssavi ’44»!

Seks, abielu, armastus ja abort, eriti viimane, on Poolas väga aktuaalsed teemad, mida ohjab «püha kolmainsus» — kirik-valitsus-meedia, nagu filmiski. Katoliku kiriku kellad tuletavad igal pühapäeval truult oma ustavatele sulastele meelde, kuis lihalike pattude tõttu nõtrub vaim. Wisła paremkaldal, Praga linnajaos müüakse soovijatele turul kasutatud ja uut pulmatavaari ning kõik abieluga seonduv on tulus äri.

Aina jäigastuv valitsus püüab ükskõik mis põhjusel ellu viidud aborti keelustada. Naiste protestid, mustaks esmaspäevaks (czarny poniedziałek/czarny strajk) nimetatud üleriigiline streik oktoobris andis selgelt mõista, mida naised sest arvavad. Kontrastiks korraldatud paralleelne antistreik, valge streik (biały strajk), mis ühes valitsusega pooldas abordiseaduse karmistamist, näitas loo teist poolt.

Seksuaalkasvatuse, mille ümber kogu film peaasjalikult ringleb, kõrval on väga targalt filmi lülitatud seksuaalhaiguste ja soovimatu raseduse vältimine ning naiste hirm mõlema ees, misläbi on portreteeritud vaikivat ja mõtetes punastavat ühiskonda, kes sellise tabuteemast mõtlemise kõiksugu käskkirjadega juba eos on likvideerinud. Tõtt öelda koloriitsem paistab ses valguses peategelane Pani doktor Wisłocka, kes palub oma patsientidel jazzi saatel masturbeerida, õpetab üles leidma kliitori ning organiseerib takkatippu ka tuusiku «pikkade õhtuste jalutuskäikudega» sanatooriumisse.

Puhuti tundub, nagu oleks film praegusessegi aega liiga avameelne, ent siis jälle — mis ajas me elame?

Tagasi üles