/nginx/o/2017/08/12/6988147t1h7cd3.jpg)
Kätt armastusfilmide festivali Tartuff kuumalt tuksuval pulsil hoiavad filmiblogijad Kristel Zimmer ja laura Porovart. Viies osa.
Armastusega Tartust. Tartuffi blogi (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustab Kristel
- «Saada selleks, kes olin» (Lõuna-Korea, 2017)
- režisöörid: Moon Chang-Yong, Jeon Jin
- linastus Tartuffil 11.08.17
Neljapäev algas südamliku dokfilmiga Lõuna-Koreast. Kuna endiselt oli mul meeles möödund aasta «Mu arm, ära mine üle selle jõe», siis ootasin seda linalugu pikisilmi.
Tegemist oli omamoodi rännaku-filmiga, mille lahutamatuteks kaaslasteks olid lapseeas Rinpoche ehk taassündinuna Maal inimesi vaimselt abistav inimene ja tema arstist õpetaja. Nende kahe vaheline suhe toimiski filmi tuksuva tuumana — selles oli piisavalt rangust ja manitsemist, ent üle kõige hoolimist, abistamist ning arvestamist. Tõesti märkimisväärne, et kaks inimest teineteist sedasi tingimusteta toetavad.
Suurim katsumus (vähemalt minu silmis, kes ma võib-olla rumala läänemaailmalasena budistlike uskumuste baasil kujunenud sügavaid tundeid läbinisti ei mõista) oli paari jaoks sumbata üle põlve ulatuvas lumes keset tormi ja veel ülesmäge. Endil polnud neil meiemõistes korralikke talveriideidki, rääkimata näiteks kinnastest. Ja just seal keset tuisku tekkis minus kahtlus, et kuidas Rinpoche ikka viitsib! Kõlab veidralt, ent kuskilt seest too ebaselgus kerkis. Nimelt kahtluse-kinnituse dünaamilisus muutis «Saada selleks, kes olin» huvitavaks ja sügavaks looks.
Vahva oli ka see, et märkasin päris mitut ema oma lapsega filmi vaatamas. Alguses ei mõistnud, miks keegi alatasa kuskil vuristades sosistab, ent siis adusid, et need on usinad vanemad oma mudilastele inglisekeelseid subtiitreid tõlkimas.
- «Rokenroll ehk Igavesti noor» (Prantsusmaa, 2017)
- režissöör: Guillaume Canet
- linastus Tartuffil 11.08.17
Selle filmi osas olin juba paar nädalat tagasi treilerit vaadates väga skeptiline. Aga! Eile ööhakul Tartuffi telgis sooja teki sees istudes tõdesin, et «Rokenroll» oli siiani üks tänavuse festivali nauditavamaid linateoseid.
Esimene mõte, mis peas moodustuma hakkas, oli mingi kaudne, ent samas loogiline seos neljapäevaõhtuse «Olla Charliega». Cane’ film oli natuke nagu üleeilse noorteloo teine osa, kus Charlie on täiskasvanu — leidnud armastava naise, saanud isaks, näitlejaks hakanud. Tasapisi hakkasidki luukered kapis, narkootikumid (või botoxi-süstlad) näpus, teda kummitama. Korduks otsekui sama konfliktide tohuvabohu, millesse on haaratud sõbrad, töökaaslased ning perekond.
Kuid ilmselgelt pole ju tegu «Olla Charlie» järjega ning tundsin, kuidas «Rokenrolli» kentsakalt toredad süžeekäänakud mulle igasugu emotsioone näkku võlusid. Küll sai muiata, kui peategelane oma välimust üle võlli keeras ja siis hoopis kulmu kortsutada, kui ta oma naise ja poja kodulinnast kolmeks aastaks töö tõttu ära plaanis kolida. Ent enim täppiläinud stseen väljendas viha. Kui hästi see filmi käiguga välja mängiti! Algusepoole selgitas peategelane oma töö käigus võtteplatsil, et siiras tundeväljendus on kinoekraanilt kadumas, keegi pole loomulik. Hiljem aga vihastas ta päriselus oma kolleege nii meeletult, et näitlejad, kes neid mängisid, said võimaluse täpselt varem mainitud sõnade järgi töötada. Nende raev jõudis vahetult vaatajani, nii et mina lausa ahhetasin stseeni päriselulisusest. Võimas!
«Rokenroll ehk igavesti noor» oli värskendav ja vapustavalt raputav vaheldus nukrapoolsetele armastusfilmidele, mida selle nädala jooksul Raekoja platsil üsna palju vaadata on saadud.
Jätkab Laura
Kahju on kirjutada, et läbi saigi juba eelviimane Tartuffi päev ning koitmas on viimane, aga nagu Agnes Nurme ka reede õhtu esimese filmi sissejuhatuses ütles, kurvastamiseks pole siiski põhjust, kuna tervelt üks filmipäev on veel tulemas!
Millega reede meid üllatas?
Esmalt on Tartusse jõudnud suur suvi ning üha enam võiks arvata, jääb keskpäevane Ateena saal tühjaks, ent vale puha! «Saada selleks, kes olin» oli meelitanud Ateena saali vaata, et täis – saali äärtessegi pandi lisaistekohti. Film ise ehk oli veidi aeglasevõitu ning kartuses, et suigatan unne, tegin linateosega vaherahu.
Kell seitse algas vahest ehk oodatuim vestluspaneel «Nõukogude seks», mille kuulajaskond oli minu meelest oletatavast väiksem — ehk olid kõik suuremad arvamusliidrid Paidesse kogunenud? Seksuoloog Arvo Haug aga avas nii «Avameelselt abielus» raamatu tagamaid kui seksuaalkasvatuse ajalugu Eestis kui Nõukogude Venemaal — edumaa ja avatuma mõtlemise andsid meile iseseisvuse aastad, mil teiste hulgas pandi meditsiinialaselt rõhku ka seksuaaltervise teadlikkuse tõstmisele. Näiteks võrreldes toonase Venemaaga oli siin võimalik soetada isegi erinevaid rasestumisvastaseid vahendeid.
Seksiküsimused aga, nagu ehk vaatajad «Armastuse kunstist» mäletavad, käisid kirikuga ühte jalga, kuna puudutasid otseselt moraaliküsimusi. Eestiski oli küsimustel algul pistmist kirikuga, ent õige pea nõrgestus kiriku roll ning keskseks sai riik. Kusjuures väljastas valitsus ka kollaseid passe. Venemaal seevastu arutati kõik isikliku elu küsimused selgeks peamiselt parteisiseselt ning üldiselt keelati mõtlemata kõik kahtlane tegevus.
Lisaks avas doktor Haug ka 196. aastate seksuaalrevolutsiooni, mille algatajateks ja lõpetajateks nimetas doktor naisi. Allasurutud naised alustasid streikimist, nagu ehk mäletame ka «Jumalikust korrast», põletasid rinnahoidjaid ning kasvatasid oma vallaslapsi kõik ühiselt. Mõne aja pärast tuli mõistmine, et päris nii ikkagi ei saa maailm toimida ning revolutsioon toodi tagasi mõistlikkuse piiresse. Küsimusele, kas praegune sooneutraalsus on ka jätkusuutlik, suhtus Arvo Haug teatava skepsisega ning arvas, et pigem hakkavad lapsevanemad peagi kasvatama ikkagi selgelt mehi või naisi.
Õhtu esimene film «Tere tulemast Norrasse!» aga lõpetas mõtteliselt naistega jändamise ning liikus teisele tulisele teemale — pagulased. Film avas uue liini, mis Eestis vähemalt tihti arutluse alla ei satu, teisisõnu pagulased kui tuluallikas. Kohalik norrakas, lootuses teenida kerget raha, nõustub vastu võtma 50 pagulast erinevaist paigust ning majutama nad pooleldi valmis olevasse hotelli. Mitte ainult pole pooleli majutusasutus, vaid ka norraka enda arusaam pagulusest, erinevate religioonide võimalikest konfliktidest ja inimlikkusest. Ja ei maksa unustada üht tervemõistuslikku norra koduperenaist, kes oma mehe plaani algusest peale läbi näeb ning oma pessimismi varjama ei vaeva.
Skandinaavia filmidele omaselt (kuigi erandid kinnitavad reeglit) ei jõudnud kõik naljad päriselt kohale, aga kahtlemata polnud film teab mis nukker, ehkki esitas küsimusi me endagi pagulaspoliitika kohta.
Jääme huviga ootama, mida pakub meile Tartuffi lõpp!